Seega kinnistati talupojad kindla mõisa külge ja piirati tugevasti nende liikumisvabadust. Selline jäik tõi kaasa erinevuste suurenemise murrete vahel. Aga sellega on ilmselt seotud eesti murrete jagunemine väga väikesteks murrakuteks. Viitso järgi on rannikumurre (= rannamurre) ja kirdemurre (= Alutaguse) erinevat ajaloolist algupära. Rannikumurre eraldus omaette ja varem, kirdemurre aga pärineb Peipsi murdest ja on selliselt ühist algupära idamurdega. Viitso kõneleb ajaloolisest arengust lähtudes viiest eesti peamurdest: lõunaeesti, põhjaeesti, ida-, kirde- ja rannikumurdest. Huno Rätsepa järgi eraldus varasel perioodil Viru murre, mis sai kirderannikumurrete aluseks. Hiljem lahknes maamurdest Vaia murre, mis sai aluseks idamurdele ja mõjutas kirderannikumurrete moodustumist. Rätsep seletab kirderanniku murderühma teket vana murdeliiduga. Rätsep tõstab esile keele- või murdeliitude tähtsuse ka hilisemas eesti keele
Rannikumurde murrakurühmad Läänerühm (Jõe, Kuu, HljLä): · Süömme, tulette · Tulid 'tulivatä Keskrühm (HljI, VNg); Idarühm e Vaivara Alutaguse murre Lüganuse kõige vanapärasem ja omanäolisem Jõhvi lõunas tugevad keskmurde mõjud Iisaku põhjaosa kuulunud kokku Jõhviga, kesk- ja lõunaosas eesti-vene-vadja-isuri mõjud, loodeosa Viru-Jaagupi mõjudega Nimetatakse siirdemurdeks: ühisjooned rannamurdega, ühisjooni idamurdega (Kod), ühisjooni vadja keelega. Ühisjooned rannamurdega · Vältevaheldus puudub (geminaatklusiilide vaheldamatus) · Palatalisatsioon puudub (varem olnud olemas Jõhvi lõunaosas ja Iisakus) · Lõpukadu, kuigi lõpuvokaal osaliselt säilinud teatud sõnades ja vormides: inta 'hind' Alutaguse murde erijooned · Rohkesti õ-häälikut: õli 'oli' · Nasaali ees e: eng 'hing' · St > ss: mussad 'mustad', issub 'istub', pessässe 'pekstakse'
paljudeks murreteks, murrakuteks ja alamurrakuteks. Põhja- ja lõunaeesti murde kõrval on kolmandaks eesti peamurdeks kirderannikumurre, mille levila ulatub piki Eesti põhjarannikut Tallinna lähistelt alates kuni Narva jõeni idas. Muistsel Virumaal on kahtlemata vanim ja keskseim olnud Alutaguse murrakuterühm, mis haarab enda alla Virumaa kogu idaosa Soome lahest kuni Peipsi põhjapiirini ja millel on rohkeid ühisjooni põhjaeesti idamurdega, eeskätt sealse vana Kodavere murrakuga. Enamasti on mõlemale murdele ühised keelendid esinemas ka vadja keeles, mis osutab kõnealuste murrete põlistele tihedatele kontaktidele. Muistne Virumaa oli üks eesti rahvuskultuuri hälle, millel on olnud määrav osa eestlaste etnogeneesis, eesti rahva ja keele kujunemises. Virumaa moodustas omamoodi kontakttsooni eesti hõimude ning teiste läänemeresoome hõimude vahel.
- kontraktaverbides pole astmevaheldust: karGaDa - st > ss: mussad ‘mustad’, issub ‘istub’ - Vu-, Vü-diftongide nõrgas astmes > Vv : jõvvan ‘jõuan’ Kirde- e Alutaguse murre Lüganuse – kõige vanapärasem ja omanäolisem; Jõhvi – lõunas tugevad keskmurde mõjud; Iisaku – põhjaosa kuulunud kokku Jõhviga, kesk- ja lõunaosas eesti-vene-vadja-isuri mõjud, loodeosa Viru-Jaagupi mõjudega. Siirdemurre: o ühisjooned rannamurdega, o ühisjooned idamurdega (Kod), o ühisjooned vadja keelega. Ühisjooned rannamurdega Vältevaheldus puudub (geminaatklusiilide vaheldumatus – erinevus rannamurdest): rattas : rattad, pimedik : pimedikkul, tappama : tappan; Palatalisatsioon puudub (varem olnud olemas Jõhvi lõunaosas ja Iisakus); Lõpukadu, kuigi lõpuvokaal osaliselt säilinud teatud sõnades ja vormides, nt inta ‘hind’, vänttä ‘vänt’, polve ‘põlv’ Alutaguse murde erijooned
annaabi.ee 
