ja õilsad ning risisõdijad julmad kuradid. Raamtu esimeses osas käsitleb Hvostov Eesti muistset vabadusvõitlust. Hvostov toetub oma analüüsis Henriku Liivimaa kroonikale. Sealt leiab pikki kirjeldusi 13. sajandil valitsenud kaootilisest korrast Balti regioonis. Toimusid pidevad konfliktid ja rüüsteretked, kus eestlased olid kord ühel, kord teiel pool. “Kõikide sõjas kõikide vastu” toiumus justkui muuseas toimus ka kohalike rahvaste ristiusutamine,. Tsiteerides Hvostovi: “Rüüstamine kui elamis- ja olemisviis oli midagi igipõlist ning Väinal maabunud ristisõdijatest sõltumatu” (lk66) Ühalt nõuab autor kriitlist meelt ja allikakäistlust, kuid teisalt jääb tema kirjututisest mulje nagu oleks Läti Hendrik täiesti usaldusväärne. Ainus põhjus, miks Henrikut mitte uskuda näib tema meelest olevat uusaja rahvuste vajadus iseennast ajaloo kaudu määratleda. Tsiteerides: “Siit
metafiktsioon (Linda Hutcheon). Romantilisele ja rahvuslikule vastanduv iroonia ja paroodia: mitte mis juhtus, vaid kelle tõde räägitakse; interpreteerib erinevaid ajalookirjutamise variante ja toob esile ideoloogilist tendentslikkust (Kristian Kirsfeldt, Kalevipoeg 2.0; Aarne Rubeni romaanid töölisliikumisest, Andrus Kivirähu minevikuainelised raamatud; allternatiivajalugu (Hargla) 3a) nüüdiskultuuri suhe muinasajaga (Trubetsky luule, Hvostovi „Henrik”, film „Malev”, Metsatöll jms)
mittepooldajad. Pooldavate seisukohtadega artiklite arv on 5 ning mittepooldavate seisukohtadega artiklite arv on samuti 5, kokku analüüsiti 10 artiklit. Võtteid analüüsitakse mõlema seisukoha puhul eraldi. Pooldava seisukohaga artiklid: 1. Väga subjektiivseid hinnangud: ’’Viimane saade «Vabariigi kodanikud», kus arutati kohaliku vene telekanali perspektiive, jättis üsna masendava mulje. Eriti kirjaniku Andrei Hvostovi arvamusavaldused, mis olid liiga traagilised ja mõnikord isegi hüsteerilised (Samorodni, 2014).’’ ’’Ahto Lobjaka meetodit iseloomustab suure lugemuse, liberaalse ühiskonna väärtuste ja egokeskse kritikaanluse kombinatsioon (Raag, 2015).’’ ’’ Totalitaarsed režiimid, sealhulgas ka Putini režiim, kasutavad seda oma alatutel eesmärkidel (Samorodni, 2014).’’
assotseieeruvalt htset ideed,kogumulje kujuneks siis rpliinide polfoonilises kossmjus.Kirjanik Morgenil nnestub see vahelduva eduga,ajuti on ilmesid skroonsushired.Morgeni teosega seondub ldvalt,ent ometi Mait Rauna lhiromaan Dr.Mbi seiklused Inglismaal,poliitiliste vihjetega grotesk,milles eesti darvinistist teadlane satub Inglismaale ja paistatakse seal hest jaburusest teise. Lk 415-416 Loomingus alustas ks kriitikuist oma kirjutist Andrei Hvostovi novellikogu Vrad lood kohta teadaandega:Andrei Hvostov on uus komeet kaasaegse eesti proosa taevas.Tohoh,mtlesin.Et miks komeet,miks uus ja miks alustab ldiselt snasuutlik kriitik oma kirjutist rhutatult kulunud kujundiga.Isegi spordiajakirjanikud komeedita enam tihti.Linud aastal ilmus Hvostovilt Loomingi Raamatukogus veel ka ajalooline jutustus Projektijuht Posse,hva olustikuehe maaling kaugaegadest. Lk 417 Vgivald vib kellelegi olla vahendiks,et harmoniseerida hiskonda.Vgivald
lähtub autor ikka oma kaasaja probleemidest, ideoloogilistest-poliitilistest põhimõtetest ja keelenormidest. Anakronism on võte, kus ühest ajajärgust pärit objekt või inimene asetatakse teise ajajärku (pinnapealne anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil), sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused)). Näide: Andrei Hvostovi näidend ,,Henrik" (2006) Henriku maailma ja tänapäeva kohtumistega virtuaalses ruumis. Suundumused: 1. Lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik ,,Maria Siberimaal", Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat ,,Minge üles mägedele", ,,Harala elulood"). Eesti kirjandusest leiame uutmoodi ajaloolist proosat juba nõukogude okupatsiooni lõpuaegadest ja 1990. aastatest, mil lähimineviku
annaabi.ee 
