Sambla-samblikurinne on aga pidev. Vaesema mineraalse koostisega liivadel kujunenud leedemuldadel kasvavad madalaboniteedilised männikud. Alusmets puudub või esinevad üksikud kadakad. Hõreda puhmarinde moodustavad kanarbik, pohl, leesikas jt. Üksikult kasvavatest rohttaimedest võib kohata palu-härgheina ja kassikäppa. Sambla- samblikurindes, mis on pidev, esinevad palusammal, kaksikhambad, põdlasamblikud, islandi samblik jt. Kuivi nõmmerohumaid esineb piiratud ulatuses vaid huumuslikel leedemuldadel. Leedemuldade tekkel on iseloomulikuks jooneks kumardumisprotsessi puudumine või selle nõrk väljendumine. Leedemullad on valdavalt kujunenud liivadele metsataimestiku varisest moodustunud metsakõdu mõjul. Neil kujunenud huumuskate on selgelt eksogeense iseloomuga ning valdav osa mulla orgaanilisest alusest paikneb selgelt kihistunud huumuskatte kujul. Teiseks leedemuldade tekke oluliseks küljeks on leetumine, mis seisneb
Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas. Harilik pihlakas levib nii Euroopas kui ka Siberis. Eestis esineb teda sageli. Kasvukohtadeks võib lugeda montaanset ja subalpiinset astet. Tasandikel kasvab kultiveerituna. Harilikku pihlakat leiab ka hõredates kuuse-, lehtpuu- ja seedermännimetsades, väludel, rohelise lepa ja mägimänni-põõsastikes, kaljustel küngastel, metsaservadel mõõdukalt kuivadel kuni niiskeil huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. (Godet 2000: 68) Lisaks kasvab ta raiesmikel (Leht 1999: 163) Eluvormina on pihlakas mitmeaastane heitlehine lehtpuu, Vahel kasvab ka põõsana. Harilik pihlakas on ühekojaline taim. Keskmiseks kõrguseksloetakse puul 10-15 (20) m. 4 ja keskmiseks tüve läbimõõduks on kuni 30¼40 (50) cm. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Hariliku pihlaka tüvi on nooremalt kooniline ja hiljem laiuv. Tüvekoor
2.6.1. Kirjeldus Roosiõieliste (Rosaceae) sugukonnas olev Harilik pihlakas (S. aucuparia) kuulub (Sorbus) Pihlakaliste perekonda olles üks 85-st sinna kuuluvast heitlehelisest puu ja põõsa liigist. Harilik pihlakas on laialt levinud põhjapoolkeral Väike-Aasias, Euroopas, ka Eestis. Pihlakas on vähenõudlik ja kohanemisvõimeline puu, mis kasvab paljudes erinevates pinnastes ja ilmastiku tingimustes (F, Hageneder. 2006). Kasvab meelsasti mõõdukalt kuivadel kuni niisketel, huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. Valgusreziimipoolest eelistab täisvalgust, kuid lepib ka poolvarjulise asukohaga. Harilik pihlakas kasvab 16 meetri kõrguseks (J, Godet. 2000). Kuni 25cm pikad sulgjad lehed koosnevad hambulistest piklikest lehekestest. Õied on valged ja mõrumandli lõhnaga (Vt. Lisa 2). Õitseb rikkalikult peaaegu igal aastal mais ja juunis, marjad valmivad septembris ja oktoobris. Marjad (Vt. Lisa 1) on meelistoiduks
istutuse teel kuni 7000 tk ha-le või Mä külvi teel kuni 8000 külvikohta ha-le. Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis, kus moodustab kohati kuni 50 % mõnede metskondade metsamaast, kokku umbes 9% riigimetsadest ja 3,6 % kogu metsamaast. Pohlamännikud on üldiselt väga kvaliteetse puiduga. Jänesekapsa-pohla kasvukohatüüp (jk - ph) Sellesse kasvukohatüüpi kuuluvad metsad kasvavad väga õhukeselt (L(k)I) kuni õhukeselt (L(k)II) leetunud huumuslikel või sekundaarsetel (Ls) leedemuldadel, lähtekivimiks sidus peenliiv liival või üle 80 cm sügavusel lasuval liivsavi - (harvem saviliiv-) moreenil. Organogeenne horisont õhuke 2.....4 cm, A1 horisont 3 kuni 15 cm tüse, A2 horisont on katkendlik, puudub hoopis või esineb kuni 25 cm tüseduse helehalli kihina. Mullareaktsioon happeline (pH 4,0-4,5), põhjavesi sügaval. Puistutest kasvavad selles alltüübis enamasti männikud, pea alati leidub kuuske
annaabi.ee 
