mis võimaldab teostada nii laulvaid meloodiaid kui ka virtuoosseid liikumisi. Flööti on hinnatud piiramatute väljendusvõimalustega pilliks. Madalas registris on flöödi heli mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused flažoletthelid ja multifonid. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokuseeritust. Flöödi üks huvitavamalt kõlavaid mänguvõtteid on frullato, mille puhul õhujuga möödub enne huulikuni jõudmist mängija r-häälikut artikuleerivast keelest. Erinevalt teistest puupillidest on flöödil väga lihtne mängida topeltstakaatot, mis saavutatakse ataki andmises kordamööda t- ja k- eksplosiooniga. Topeltstakaato kasutamise lihtsus võimaldab flöödil
valmistatud pill, koonulise ava ja eemaldatava huulikuga. Mängimisviis: Sheringat lihtsalt puhutakse. Kasutusala: Mängitakse pulmadel, matustel ja religioonsetel sündmustel. Vanasti kasutati lehmade kutsumiseks. Aafrika Päritolu: Vuvuzela on tänapäeval Lõuna Aafrikas tuntuks saanud trompet. Konstruktsioon: Konstruktsioonilt on tegemist udupasunaga. Mängimisviis: Puhutakse suvaliselt huulikusse. Kasutusala: Tänapäeval kasutatakse spordivõistlustel. Austraalia Päritolu: Austraalia trompet avastati Põhja Austraalia vetest. Konstruktsioon: Trompet on valmistatud teokarbist, mille tippu on tehtud huulik. Kõlakastiks on teo koda. Mängimisviis: Puhutakse huulikusse ja samal ajal reguleeritakse käega kõla. Kasutusala: Selline torompet on suhteliselt haruldane, põhiliselt austraalia.
sajandil, mis on hiljem võetud Iiri traditsioonilisse muusikasse. Iiri flööt ei ole algselt Iiri põlirahvaste oma. Alates 20.sajandi lõpus on kahte stiili Iiri flööte:pratt ja rudall, rose. Lõuna-Ameerika: Quena Quena on Andese traditsiooniline flööt. Seda valmistatakse bambusest, roost või puust. Tal on 5 või 6 sõrmeava ja üks pöidlaava. Quena on sarnane Jaapani flöödile. Pill on 25-50 sentimeetrit pikk. Mängitakse seda nii, et puhud huulikusse ning katad sõrmedega avad. Aafrika ja Põhja-Ameerika: Ninaflööt Ninaflööti puhutakse õhk läbi nina. See on populaarne pill üle maailma. Ninaflöödi ehitus erineb erinevates maades. Sageli valmistatakse seda bambusest.
KASUTUSALA Trompet on kasutusel mitmetes muusikaliikides, kaasa arvatud klassikalises muusikas ja dzässis. MÄNGIMISVIIS Muusikut, kes mängib trompetit nimetatakse trompetistiks. Nagu kõikide vaskpillide puhul, tekib heli õhu puhumisel läbi huulte, tekitades "sumiseva" heli huulikusse ning helilaine õhujoas. Mängija saab valida helikõrguse ülemtoonide reast, muutes huuleava suurust ja pinget suusõõrlihases. Huulikul on ringikujuline serv, mis pakub huulte vibreerimiseks hea keskkonna. Kohe serva järel on huuliku kauss, mis suunab õhujoa läbi palju pisema ava (kõri) ja laieneva tagaosa kaudu trompetisse. Nende huuliku osade mõõtmed mõjutavad heli kvaliteeti ja tämbrit ning mängukergust ja -mugavust. Üldiselt, mida
pill, mis võimaldab teostada nii laulvaid meloodiaid kui ka virtuoosseid liikumisi. Flööti on hinnatud piiramatute väljendusvõimalustega pilliks. Madalas registris on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused flazoletthelid ja multifonid. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokusseeritust. Flöödi üks huvitavaimalt kõlavaid mänguvõtteid on frullato, mille puhul õhujuga möödub enne huulikuni jõudmist mängija r-häälikut artikuleerivast keelest. Erinevalt teistest puupillidest on flöödil väga lihtne mängida topeltstakaatot, mis saavutatakse ataki andmises kordamööda t- ja k-eksplosiooniga. Topeltstakaato kasutamise lihtsus
HUULIKUD HUULIK Selleks, et puhkpillitorus olev õhusammas hakkaks korrapäraselt võnkuma ega löriseks niisama, on puhkpillidel huulik või lesthuulik (muusikute kõnepruugis "trost" ). Huulik on vaskpuhkpillidel. Suurtel pillidel, nagu tuuba või tromboon, on ta suurem, väiksematel pillidel, nagu trompet või metsasarv, väiksem. Huulik on nagu väike metallist karikas, mille põhjas on auk. See auk ulatub väikese toru kaudu suurde pillitorusse. Pillimees seab oma huuled huulikusse ja paneb need ise õhku puhudes võnkuma. Huuled põrisevad umbes nii, nagu aimataks mõne auto häält järele. Nüüd hakkab õhusammas pillis võnkuma ja pill teeb häält. Vaskpuhkpillimängija võib oma mänguriistaga aga ka hoopis isemoodi tooni anda. Nimelt võib ta pilli puhudes ka keele põrisema panna, umbes ,,r" -tähe hääldamise moodi. Siis teeb pill õige põrisevat ja veidi süngevõitu häält. Seda mänguvõtet märgitakse itaaliakeelse sõnaga frullato
annaabi.ee 
