AP 1 KÕ KASVATUSTEADUSED Õpimapp Kristina Karu Juhendaja: Anu Carlsson Rakvere 2014 SISSEJUHATUS Õpimappi alustasin arvamusega J.J. Russeau raamatu „EMILE“ põhjal. Raamatu esimese poole kohta tegin konspektivormis mõttekaarte. Teise poole kohta kirjutasin välja mõtteid, mis mind kõnetasid. Edasi on lisatud E.S. Sarve loengu mõtteid tunnist 22 oktoobril. Seejärel lisatud lühikokkuvõte märksõnade näol Hirsijärvi ja Huttuneni raamatust „Sissejuhatus kasvatusteadustesse“. Järgnevalt lisasin essee „Kliima minu töökohas“ ja arutlesin Sinkkose artikli väidete üle. Tutvusin ja arutlesin Eesti Haridusteaduste ajakirjas oleva artikli „Eesti koolide esmakursuslaste õpi ja teadmuskäsitlus“ üle. Ajakirja „Haridus“ artikli „Hariduse tipus. Aga kus tipp asub?“ ja Tiiu Kuurme artikli „Elitaarkoolidest“ refereerisin kokku, kuna teema haakus.
sotsiaalsel isal, kes küll elab lapsega koos ja majanduslikult hoolitseb selle eest, et perel ja lapsel oleks kõik olemas, raskusi lapsega emotsionaalse kontakti saavutamisel. Lapse täisväärtusliku arengu seisukohalt on väga oluline, et tal oleks olemas psühholoogiline isa mees kellele saab alati kindel olla, kellega suhelda, keda armastada ja kelle poolt armastatud olla. Jouni Kempe on raamatus Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest refereerinud doktor Jouko Huttuneni, kes on psühholoogilist isadust uurides jaotanud isad neljaks erinevaks tüübiks: 1. Eemalolev isa ei pruugi olla füüsiliselt lapsest eemal viibiv isa küll aga psühholoogiliselt eemalolev. Tema jaoks ei ole isadus psühholoogiliselt oluline. Tal ei ole eeldusi selleks, et võtta vanemaks olemisega kaasnevat vastutust teise inimese eest. Selline mees ei pea isaks olemist mehelikkuse osaks, ta on lapse suhtes jahe ja tõrjuv. 2
2 Nagu kõige muuga, on meil ka kasvatusega seotud ideaalid. Sisimas me teame, millised kasvatajad me tahaksime olla. Kahjuks ei pruugi ideaalid ja tegelikkus alati kokku minna. Meile kirjutatakse ette reeglid, me peame vastame erinevatele ootustele ja töötama nii, et meie kasvatatavad vastaksid ka kellegi seatud ootustele. Kõik lapsed on väga erinevad ja igaühele peab isemoodi lähenema, vastavalt sellele, mida ta vajab. Hirsjärvi ja Huttuneni arvates iseloomustab head kasvatussuhet ennekõike vastastikune austus ja usaldus. Nad peavad ideaalsele kasvatajale vajalike üldiste omaduste otsimist teisejärguliseks. Kuna tugev ja toimiv kasvatussuhe tekib vaid kahe inimese interaktsioonis, ei piisa ainult headest omadustest või tahtejõust, vaid kasvataja peab oma seisuse justkui iga kasvandiku juures eraldi välja teenima. (Hirsjärvi & Huttunen, 2005, lk 46-47)
Samas võib olla ka sotsiaalsel isal, kes küll elab lapsega koos ja majanduslikult hoolitseb selle eest, et perel ja lapsel oleks kõik olemas, raskusi lapsega emotsionaalse kontakti saavutamisel. Lapse täisväärtusliku arengu seisukohalt on väga oluline, et tal oleks olemas psühholoogiline isa mees kellele saab alati kindel olla, kellega suhelda, keda armastada ja kelle poolt armastatud olla. Jouni Kempe on raamatus Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest refereerinud doktor Jouko Huttuneni, kes on psühholoogilist isadust uurides jaotanud isad neljaks erinevaks tüübiks: 1. Eemalolev isa ei pruugi olla füüsiliselt lapsest eemal viibiv isa küll aga psühholoogiliselt eemalolev. Tema jaoks ei ole isadus psühholoogiliselt oluline. Tal ei ole eeldusi selleks, et võtta vanemaks olemisega kaasnevat vastutust teise inimese eest. Selline mees ei pea isaks olemist mehelikkuse osaks, ta on lapse suhtes jahe ja tõrjuv. 2
[02.11.2007]). Ideaalne olukord oleks selline, et kõik need neli isakuju oleksid ühes. Ent tavaliselt see siiski nii ei ole. Lapse täisväärtusliku arengu seisukohalt on väga oluline, et tal oleks olemas psühholoogiline isa – mees kellele saab alati kindel olla, kellega suhelda, keda armastada ja kelle poolt armastatud olla. (Tuuling 2007) Jouni Kempe on raamatus “Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest” refereerinud doktor Jouko Huttuneni, kes on psühholoogilist isadust uurides jaotanud isad neljaks erinevaks tüübiks: Eemalolev isa – ei pruugi olla füüsiliselt lapsest eemal viibiv isa, küll aga psühholoogiliselt eemalolev. Tema jaoks ei ole isadus psühholoogiliselt oluline. Tal ei ole eeldusi selleks, et võtta vanemaks olemisega kaasnevat vastutust teise inimese eest. Selline mees ei pea isaks olemist mehelikkuse osaks, ta on lapse suhtes jahe ja tõrjuv.
annaabi.ee 
