Silmapaistev osa eesti kirjanduses on Vilde pagulasaastail valminud näidendeil. Draama "Tabamata ime" aineks on ühiskonna ebakriitiline iha rahvuslike kultuurisuuruste järele , komöödias "Pisuhänd" pilgatakse nii mjanduslikke kui ka vaimseid tõusikuid. (Annus & Epner, 2001) 5 6 Kokkuvõte Eduard Vilde on oluline inimene eesti kultuuriloos. Kirjanikuna oli ta väga produktiivne, kirjutas väga palju humoreski, novelle, jutustusi, romaane ning näidendeid. Selle kõige kõrval oli ta oma aja kohta palju maailmas reisinud ja erudeeritud mees. Tema arvamusest hooliti Eesti ühiskonnas, tema käitumislaad ja mõtted olid eeskujuks, temast kirjutati ja teda austati riigi tasandil. Kõike, mis on temaga seotud, tuleb säilitdada ja noortele tutvustada. Sellepärast on hea, et hiljuti loodi E. Vilde ja A. H. Tammsaare sõpradeklubi. See hakkab jälgima, et Eesti ühiskond
See jäi Panso viimaseks tööks, Kibuspuu mängis seal Tiitu. Kohe, samal aastal alustas Urmas Kibuspuu oma praeguseni tuntud karjääri ka televisioonis, millest esimeseks lavastuseks sai Dagmar Normeti lastetükk „Kuidas kuningas kuu peale kippus“. Õige pea alustas Urmas Kibuspuu ka oma koomilisi rolle, koos Jüri Krjukovi ja Anne Paluveriga, tehes kaastööd Eino Baskini juhitud „Meelelahutaja“ trupis, kus esitati igas saates 6-7 humoreski. Kuigi Kibuspuu sai vaid 9 aastat näitlejana töötada, oli tal palju tööd nii Draamateatri näitetrupis, teleekraanil, kui ka filmilinal. Tuntuimateks lavastuste ja parimate rollidena jäid Urmas Kibuspuu puhul teiste hulgas silma nimiosa 1978. aasta „Harold ja Maude’is“ ja Celestin 1982. aasta „Savoy ballis“. Kuigi filmi- ja telelavastuste rolle ei võtnud kaasaegsed näitlejad oma arengu mõttes väga
Väikese pausi järel 1970. aastate algul, mil Vetemaa kirjutab rea näidendeid, võtab tema proosa objektiveerituma ilme. Vaatepunkt nihkub tegelastest välja, mistõttu nood kalduvad muutuma reljeefsete piirjoontega psühholoogilisteks tüüpideks. Hilisemas proosas varieerib ja arendab Vetemaa mitmeid varasemast tuttavaid teemasid, mille sisepingeid aga ikka enam looritab paradokse nautlev ja vastuolusid neutraliseeriv koomika, kallutades teoseid kohati följetoni või humoreski poole. Vetemaa loomingust kiirgab heatahtlikku imestust elu ja inimese lõpmatu veidruse üle. Romaanis ,,Hõbedaketrajad" (1977) keerleb tegevus deheroiseeriva filmi väntamise ümber legendaarsest Rummu Jürist. Kunstiparasiitide ja eheda ande konflikt meenutab ,,Monumenti", rahvuslike müütide õõnestamine ,,Kalevipoja mälestusi", ei puudu ka tegelaste komplekside psühhoanalüüs. Psüühilist
ajalehekirjasaatjana kui ka jutukirjanikuna. Esimesse loominguperioodi jääb veel eesti näitemängu edendamine. Berliinist tagasi tulles tundis Vilde lavakunsti ja moodsat näitekirjandust paremini kui üksi teine teatritegelane Eestis. Ta hakkas osa võtma ,,Lootuse" ja ,,Estonia" koosolekutest ja olengutest ning andis oma panuse selle edendamisse. Esimese loominguperioodi võib kokku võtta nii: neli romaani, umbes kolmkümmend juttu, üle neljakümne humoreski (nii saksa kui ka eesti keeles) ja mõnikümmend pikemat ajaleheartiklit. Vilde tõusis juba oma esimesel loomingukümnendil eesti kõige produktiivsema kirjaniku aupaistelisele kohale. Berliini aastatel on otse pöördeline tähtsus 11 tema kunstilises ning poliitilises arengukäigus. Enam pakkusid talle pingeline poliitikaelu, parteide koosolekud, Riigipäeva istungid, kunstikogud ja teaduslikud kõneõhtud, mida ta
annaabi.ee 
