telgitaguseid, etendab mitmeid lõike kuulsatest tükkidest ning kirub ülemusi. Lõpus loeb ta ette äsja kätte saadud käskkirja tema vallandamise kohta. Kogu tükki saatis näitleja tihe suhtlemine publikuga. Saatpalu oma muheda ja natuke onkelliku olemusega suutis väga hästi pealtvaatajatega kontakti luua. Näiteks küsis ta vahel retoorilisi küsimusi, mängides inimeste reaktsioonidega. Oma lavaelu kirjeldamise suutis ta muuta vapustavalt humoorikaks. Sellisel moel jäi mulje, et tegu on komöödiaga, sest nalja sai kohati rohkem kui euro eest. Kuid rekvisiitor avas ennast siiski põhiliselt oma dramaatilisest küljest ning tugines täitumata unistustele. Taoliste kontrastsete ümberlülitustega tuli Saatpalu suurepäraselt toime. Kehakeel ja miimika olid üsna professionaalselt vanapoisist lavatöötaja rolli sätitud. Alguses valitses suhteline abitus, tagasihoidlikkus ja kinnised õlad, hiljem muutus näitleja raevukaks ning
hinnatud. Ebapopulaarsuse põhjuseks oli ka veel Bachi muusika ebaeelsus. Murtud mehena sureb ta haige ja pimedana. Oma elu jooksul ei viibinud ta kordagi välismaal ja väidetavalt ei kohtunud kunagi oma elus G.F. Händeliga.Looming.Bach oli muusikas mõtiskleja, filosoof, vaatleja, kes välist sära ei hinnanud. Ei meeldinud talle ka muusika toretsemine, kuna eraelus oli ta väga tagasihoidlik. Bachi toestes puudub säravad kangelased. Looming- põhijooneks on tõsidus, kuid siin on ka koht humoorikaks. See humoorikus on iseloomulik instrumentaalmuusikale. Bachi muusikaline pärasd sisaldab u. 500 teost. Palju k äsikirja on kadunud ja mändadest säilinud vaid üksikud noodilehed. Bachil jagub muusikat kõikidesse zanritesse v.a. ooperid. Vokaalmuusikast domineerivad just vaimulikud suurvormid. Missasid on 5. 5-st valminud passioonist on säilinud 2. Vaimulikke kantaate on kõige arvukamalt, umbes 220 vaid 20 on ilmalikud. 6 motetti. Kõige arvukam on
Briccialdi ,,Carnival of Venice". Mind hämmastas, kuidas instrumentalist suutis mängida ülikiires tempos nii puhtalt, täpselt ja minu arvates ka väga ilusa tooniga ja samas ka see muusika oma kujundusega ka ilmekalt ,,elama panna". Kontserdi esimese poole lõpetas Viru-Nigula lõõtsa- ja torupilli lugu ,,Kahala labajalg" kahe helindajaeriala õpilase Lehar Lepleri(torupill) ja Kaarel Kõivupuu(lõõts) esituses. Etteaste kujunes väga humoorikaks ja meeleolukaks, kuid kahjuks muusikaliselt see väga palju just ei pakkunud. Teist osa alustasid Silvia Vahu(kannel), Helen Väljataga(akordion) ja Kristin Kuldkepp(kontrabass) looga A. Piazzolla palaga ,,Tanguango". See oli minu arvates ka kontserdi teise poole kõige huvitavam esitus, sest sellist kooslust ei kuule just iga päev. Teiseks kõlas pop-jazz osakonna ansambli esituse Usher´i ,,Caught Up", solistideks Eva Vaino ja Tuuli Rand. Lugu oli küll
Teos ongi minimalistlik, kuid see-eest väga omapäraselt ja huvitavalt lahendatud. Väike saal ja lava, umbkaudu neljakümneliikmeline publik ja kõigest neli näitlejat, kes ühel hetkel võivad sulle näost näkku silma vaadata, annavad vahetu ja meeldejääva elamuse. Kuna osi on oluliselt rohkem kui näitlejaid, siis juba Ago Sootsil on neid ainuüski seitseteist. Põhikarakterid on aga kindlalt paigas ning ülejäänud tegelaste vaheldumine on tehtud nauditavaks ja humoorikaks. Arvestades teatri väheseid võimalusi oli kogu lavakujundus eriti leidlik ning kõik anti vaatajale selgelt ja fantaasiarikkalt edasi. Hea näitena võib tuua hobustena kasutatud tõukerattaid, päikesena kasutatud prozektorit, mantlihõlmasid relvapoe asemel või kaabusid, mis olid meeste asemel. Ei puudunud ka tüüpilised vesternile omased kõrtsiuksed, kust tegelased siis läbi käivad või lendavad. Lavastus on küll satiir, kuid mitte filmi ega selle
„ Oh-nii vara lahkusite, kalmu alla kadusite, isakene,emakene!“ Kõige humoorikamaks pidasin ma luuletust „ Kas on veel rohtu mis avitab?“. See rääkis Krimmi sõjas osalenud vanamehest, kes läksarsti juurde, kuna tundis, et taloleks rohtu vaja. Varsti tuliaga vanamees uuesti tagasi, sest ta ei järginud arsti nõuandeid (võttis rohkem rohtu kui oleks pidanud, läks talvel ojja suplema). Ma arvan,et see luuletuse teeb humoorikaks see, et vanamees ei saanud aru, et ta eiole enam noor. Ta ei saanudkõike teha, mida ta noorena tegi. „ Ooh-mis see külm, tühi, nüüdminule teeb! Kes kalamees olnud, see seda teab! Olen mitu korda Peipsigi kukkunud, jääpraos, pai tohter, sääl supelnud, ei kordki veel surnud, ei uppunud“ „Ei igatse kadunud aegu“ pean ma luulekogus kõige õpetlikumaks luuletuseks. Leidsin
! 2) hoidumist moraliseerimisest ! ! 3) autori isikupära ! ! 4) autori silmaringi avarust ning mõttesügavust Esseel ei ole väga kindlat ülesehitust, ent talle tuleks esitada teatavad nõuded: ! ! 1) Tekst võiks koosneda katkematust mõttearendusest - vahele ei tohiks jääda mõttelünki, tühikuid eri väidete vahel. ! ! 2) Tekst peaks sisaldama konflikti - kirjutist hoiab koos pinge ! ! 3) Teksti autorihoiak võiks olla püsiv - ei peaks hüplema tundelisest humoorikaks ja seejärel filosoofiliseks. ! ! 4) Hästi mõjub püänt e üllatuslik lõpp. Postmodernistlik proosa toob päevakorda TEKSTI mõiste. Lõhub zanrite piire. Vahel ei saa kindlalt öelda isegi seda, et tegemist on ilukirjandusliku tekstiga. Postmodernistlik kirjandus sisaldab lühivorme, mid ei saa nimetada miniatuurideks, sest neil puudub miniatuurile omane stiililine viimistletus ja täielikkuse mulje. Nende kohta pole
annaabi.ee 
