Armastuses on alati teatud määral meeletust. Sest ei osata põhjendada, miks armastatakse. Kuid armastus on samuti ka väga isenäoline, see võib põhjustada ka tohutult valu. Vaadates armunud inimese nägu on kohe näha tema silmis uut sügavust, uut võlu, uut ilu. Armastus muudab inimese otsekohe. Inimene, kes ei suuda armastada, ei saa olla arukas, õilis, kaunis. Tema elu on tragöödia. Inimestele, kes on seadnud omale kindlad eesmärgid juba valmis, tundub armastus hullumeelsusena. Ent neile, kes on armastusest teadlikud, on see ainus loomulik asi. Ilma armastuseta võib inimene olla rikas, terve ja kuulus kuid ta ei saa eales olla normaalne, kuna ta ei tea sisemisest väärtusest midagi. Honore' de Balzac'i teoses ,,Isa Goriot" näeme kuidas Isa Goriot oma tütreid Anastasie't ja Delphinet armastas, kuid nemad olid vaid raha peal väljas. Armastus tütarde vastu tuli tal sügavalt südamest, kuid kahjuks jäi ta vastu armastuseta
jms. Vahepeal ongi mul raske mõista, et elus on kõik palju teistmoodi kui nendes loetud ilusates lugudes. Ma ju kasvasin üles, võttes neid lugusid kui päriselt toimunuid Eks ma mängin ka tihti printsessi ja olen üpris jonnakas, näitan liigselt välja oma tundeid ja dramatiseerin tundepuhangutega üle. Iseenesest mõistetavalt peaks siis mees tulema mind ,,päästma" , aga toimub hoopis vastupidine reaktsioon. Selline käitumine on meestele arusaamatu ja tundub neile kohati isegi hullumeelsusena. Olgugi, et muinasjutud pärsivad ehk reaalsuse taju või moonutavad pilti tegelikkusest, siiski usun ma, et need lapsed on jäänud paljustki ilma, kelle elus need fantaasiarikkad lood puuduvad. Kas on siis paha uskuda headuse jõusse või halva lüüasaamist? Võimalik, et see takistab teatud määral elus edasi jõudmist, kui on eesmärgiks suured rahakuhilad ja varandusemäed. Ei ole ju aega pankuritel unistada lilleaasal jalutavatest printsessidest või kuldmune munevatest kalkunitest
See toob inimese tõelisele reaalsusele rohkem lähemale. Kirjeldatud seisund on väga isiklik inimesele. Ta on küll üksi aga ta ei tunne en- nast üksikuna. See on ainult inimese enda teadvuse ja enda ümbritseva maailma ,,suhe". Ta on kõi- gega ja kõigiga kontaktis. Vähemalt tajutakse niimoodi. Inimene mõistab nüüd peaaegu kõike. Tal on tekkinud tohutu mõistmise taju. Mitte miski ei tundu enam mõistetamatuna, üleloomulikuna või hullumeelsusena. Kõigele on olemas ratsionaalne avatus ja arusaam. Näiteks valgust tajutakse ( ot- seselt kül ei nähta ) nüüd osakeste voona. Maailm ei ole tegelikult värviline ( ega must-valge ). Eri- nevaid valguse lainepikkusi nähakse erinevate värvustena. See mida inimene igapäevaselt tunnetab ( maailma ) ja teab sellest midagi, on tegelikult ainult üks osa suurest tervikust. Et tajuda ( ja ka teada ) kogu tervikut, ongi tegeliku reaalsuse tunnetami- ne.
See toob inimese tõelisele reaalsusele rohkem lähemale. Kirjeldatud seisund on väga isiklik inimesele. Ta on küll üksi aga ta ei tunne en- nast üksikuna. See on ainult inimese enda teadvuse ja enda ümbritseva maailma ,,suhe". Ta on kõi- gega ja kõigiga kontaktis. Vähemalt tajutakse niimoodi. Inimene mõistab nüüd peaaegu kõike. Tal on tekkinud tohutu mõistmise taju. Mitte miski ei tundu enam mõistetamatuna, üleloomulikuna või hullumeelsusena. Kõigele on olemas ratsionaalne avatus ja arusaam. Näiteks valgust tajutakse ( ot- seselt kül ei nähta ) nüüd osakeste voona. Maailm ei ole tegelikult värviline ( ega must-valge ). Eri- nevaid valguse lainepikkusi nähakse erinevate värvustena. See mida inimene igapäevaselt tunnetab ( maailma ) ja teab sellest midagi, on tegelikult ainult üks osa suurest tervikust. Et tajuda ( ja ka teada ) kogu tervikut, ongi tegeliku reaalsuse tunnetami- ne.
See toob inimese tõelisele reaalsusele rohkem lähemale. Kirjeldatud seisund on väga isiklik inimesele. Ta on küll üksi aga ta ei tunne en- nast üksikuna. See on ainult inimese enda teadvuse ja enda ümbritseva maailma „suhe“. Ta on kõi- gega ja kõigiga kontaktis. Vähemalt tajutakse niimoodi. Inimene mõistab nüüd peaaegu kõike. Tal on tekkinud tohutu mõistmise taju. Mitte miski ei tundu enam mõistetamatuna, üleloomulikuna või hullumeelsusena. Kõigele on olemas ratsionaalne avatus ja arusaam. Näiteks valgust tajutakse ( ot- seselt kül ei nähta ) nüüd osakeste voona. Maailm ei ole tegelikult värviline ( ega must-valge ). Eri- nevaid valguse lainepikkusi nähakse erinevate värvustena. See mida inimene igapäevaselt tunnetab ( maailma ) ja teab sellest midagi, on tegelikult ainult üks osa suurest tervikust. Et tajuda ( ja ka teada ) kogu tervikut, ongi tegeliku reaalsuse tunnetami- ne.
annaabi.ee 
