ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Ta hoolis väga oma kooli õpilastest ja tahtis neile head. Ta teadis väga hästi , et igaüks ei saavuta parimat , aga ta lootis , et igaüks seab endale niisugused teod, olgu siis teaduses, spordis, kunstis või riikliku tegevuse sihiks. Ja ta nõudis , et nad töötaksid kõigest jõust selle sihini jõudmiseks. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi ikkagi neid tegi , siis öeldi talle: "Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Härra Wikmann oli demokraat. Temale ei olnud tähtis, kas poiss on minister või töölisperekonnast koolikorrale pidid alluma kõik. Direktor Wikman jäi haigeks ja läks Viini ravile. Veel enne Viini minekut rääkis ta oma parimate õpilastega. Ta palus neil olla niisugused poisid, nagu ta oli tahtsnud, et nad on
pigem kõrgel, kui madalal tasemel. Eriti truu noormees ta polnud kuna Rootsi reisil tegi võõrastele tüdrukutele silma, kuigi endal oli Virvega väike suhe. Tal oli üks rivaal, kes tahtis ise Virvet endale Riks. Kooli direktoriks oli Härra Wikman - vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues ning triibulistes pükstes. Iseloomult oli ta tundlik ja kergesti solvuv. Kõneles ilma igasuguse aktsendita. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Ta oli mõistev ja hästi haritud inimene. Tema jaoks olid kõik õpilased võrdsed ja talle oli väga tähtis, et tema õpilased saaksid tänu loovatele kultuurilistele tegudele surematuteks. Direktor Johan Wikman suri Viinis, professorite noa all operatsioonilaual. Tema põrm põletati sealses krematooriumis ja tuhk maeti Tallinna vanale Rahumäe kalmistule.
Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Ta teadis väga hästi, et igaüks neid teha ei suuda, aga ta lootis, et igaüks seab endale niisugused teod, olgu siis teaduses, spordis, kunstis või riiklikus tegevuseks, endale sihiks. Ja ta nõudis, et nad töötaksid kõigest jõust seatud sihi heaks. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Haridusministeerium heitis aeg-ajalt Wikmani gümnaasiumile ette keeltega liialdamist. Hoolimata sellest leidis härra Wikman, et keeli peaks olema veel rohkem. Ta arvas, et vähemalt ühes Eesti koolis peab õpetama eesti, prantsuse, inglise, saksa, ladina, vene, soome ja poola keelt. Ja tõelistele entusiastidele veel kreeka ja itaalia keelt
endal oli Virvega väike suhe. Tal oli üks rivaal, kes tahtis ise Virvet endale Riks. Ta ei ole eriti värvikas natuur, vaid viisakas ja kohusetundlik noormees liiga keskmine, nii õppeedukuselt, välimuselt kui ka suhtlemisoskustelt Kooli direktoriks oli Härra Wikman - vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues ning triibulistes pükstes. Iseloomult oli ta tundlik, korrektne ja kergesti solvuv. Kõneles ilma igasuguse aktsendita. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Ta oli mõistev ja hästi haritud inimene. Tema jaoks olid kõik õpilased võrdsed ja talle oli väga tähtis, et tema õpilased saaksid tänu loovatele kultuurilistele tegudele surematuteks. Direktor Johan Wikman suri Viinis, professorite noa all operatsioonilaual. Tema põrm põletati sealses krematooriumis ja tuhk maeti Tallinna vanale Rahumäe kalmistule.
aastakümne kõige moodsamat keelt. Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Ta teadis väga hästi, et igaüks neid teha ei suuda, aga ta lootis, et igaüks seab endale niisugused teod, olgu siis teaduses, spordis, kunstis või riiklikus tegevuseks, endale sihiks. Ja ta nõudis, et nad töötaksid kõigest jõust seatud sihi heaks. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Haridusministeerium heitis aeg-ajalt Wikmani gümnaasiumile ette keeltega liialdamist. Hoolimata sellest leidis härra Wikman, et keeli peaks olema veel rohkem. Ta arvas, et vähemalt ühes Eesti koolis peab õpetama eesti, prantsuse, inglise, saksa, ladina, vene, soome ja poola keelt. Ja tõelistele entusiastidele veel kreeka ja itaalia keelt
annaabi.ee 
