Rõhutades, et luule ja poeedi isiksus kuuluvad lahutamatult ühte looduse ja kõiksusega, sinuga ja minuga, ütleb Whitman 52 osalises poeemis ,,Laul isendast". ,,Laul iseendast" Pühitsen ennast ja laulan endast, ja mida tõeks pean, pead sinagi tõeks pidama, sest iga osake minus on võrdselt ka sinu. Uitan ja hulgun, kaaslaseks mu hing, Uitan niisama ja uurin kesksuvist rohukõrt. Siit mullast, sellest õhust pärit on iga lible mu veres, mu keel, siin olen sündinud, siin on sündinud mu isa ja ema ja nõnda neljandast põlvest saadik, ja mina, kolmkümmend seitse aastat vana, täiesti
Ja siiski omaette. Ja minu nägu peeglis muutub tuhmiks. (Kareva 90:25) Ning olgugi et lōppematu näib (Alver 1998:436) mind piirava maailma söödav sisu, miskit sooja mul liigutab süles, (Kareva 1990:18) ma pean seda hoidma nüüd veel. Kui ometi kōik nii ükskōik ei oleks (Enno 1998:176) vōiks ümber kōik kōik kedrata kord: (Enno 1998:177) kui ōitsevad puiesteed me kitsad rajad, (Under 1998:296) kus lōpmata tahaks käima minna. Ōhtuti käin metsaserval, (Kareva 1990:53) hulgun läbi linna. Kui piinav nälg mind sunnib tänavale. (Talvik 1998:395) Oh, kui oskaks minna nüüd (Masing 1998:479) Ja leiad minu sest ma seisan siin, (Kareva 1990:33) sa leiad minu leiad mustast ööst. Tead ju kyll, ma pole iialgi olnud vapper. (Masing 1998:501) Kasutu (Kareva 1990:15) Väsinud Vana Kole Naine. Ma olen end tallata lasknud (Liiv 1998:70) ja mōnikord lüüagi… Ei ole halastust. (Kareva 1990:29) Ning iga läbipōletatud aastaga (Talvik 1998:397)
ning võibolla oli ka see üheks põhjuseks, miks ta Eestist lahkus. Pagulusperioodil oli ta väga suure loomejõuga, ta suunas oma kurbuse ja emotsioonid luulesse. Ta avaldas kuus luulekogu: ,, Tuuline teekond", ,, Esivanemate hauad" ,, Ad astra" ,, Periheel" ,,Mare Balticum" ja ,,Linnutee". Lugedes Visnapuu selle aja luuletusi, on võimalik täpselt jälgid ta teekonda läbi Austria ja Saksamaa kuni Ameerikani. Luuletus ,,Emigrant" Kui raskes pohmeluses mingis Ma küpsen rõdul, hulgun linnas Eesmõrgita ja raugelt ringi Kui võõras keas oks või pinnas. Mäed piiravad kui vanglamüürid Mind igalt poolt. All orus lipud Kui tuuletuses tühjad tüürid On unustatud vardais rippu. Luuletus Ameerikast: ,, New York" Ma armastan uita üksinda Suurlinna põlises laanes. Ees tänavadm sillad vetega Ja ülal hahke taevas vaane. Linn sumiseb päeval kui pärnapuu Täis õisi ja mesilinde. Kui õhtuti süttib tuhat kuud, Siis pillub õhk tuliseid pinde.
Magusalt läbi mu loomuse põikus üksolek mulla ja tõega, milles peab sobima võluga võikus lihtsalt kui lihase õega. Kirjas on öeldud, et armastus käitub sageli veidralt kui varas: siseneb vargsi ja võitjana läitub südames andumisaras. Võrdsetes annustes õndsust ja valu küpseb ta mürgiseis tarjus. Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu käib oma suuruse varjus. Mustade merede metsikuil rannul maastik on ohtlik ja teetu; sääl oma pühima unelma kannul hulgun kui jumalast neetu. Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule mu hõõguvaid helitiraade. Nad lendavad tagasi väsinud suule, nõutuse nukrusest saadet. Kasutult kaovad kui unenäopaines parimad päevad ja püüded. Pilvini paisuvas jäikuselaines lämbuvad uppuja hüüded. Ag, et ma pihin ja kellegi juures ei ole mu avalust vaja. Hüljatult ebalen sünguses suures vaikima manatud ajas. Meeletud tähed mu ulmaderiigist purskuvad-kustuvad aeva.
vanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli vähemasti Ivo poolt kohe vaenulik. «Kae, meie tatarlane on jälle elusse tõusnud!» hüüdis ta pilkavalt, kuna ta ainuke silm kahjurõõmust välkus. «Mina arvasin, et sa Venemaal ammugi nälga oled surnud.» Igal muul ajal oleks Gabriel teravalt vastanud. Nüüdki tõusis veri talle järsku pähe, aga ta sai enese üle võitu ja vastas tasa, peaaegu paluvalt: «Ivo, sul on õgus pilgata. Sa oled suureks ja väevaks saanud, kuna mina mö oda ilma hulgun. Ma ei tule sind enese päast tü utama, ma ei taha sinu käst midagi saada, aga ole armuline selle õnetu lapse vastu, kes raskesti haavatud on ja vististi sureb, kui tema eest õnasti hoolt ei kanta.» Oli see nü ud alandlik palumise hä al, mida Ivo Gabrieli suust esimest korda eluajal kuulis, võ pilk Agnese kena, kahvatu nä peale, mis Ivo kõa süant liigutas, aga ta üles palju pehmemalt: «Kes see ilus laps siis on?»
Vanamees käskis mind paadi juurde minna ja onni kända, mis ta oli kaasa toonud. Seal oli viiekümnenae-lane kott maisijahu, suitsutatud seakülg, padruneid, viie-teistkümneliitrine ankur viina ja küljealuseks vana raamat, kaks ajalehte ja natuke takku. Ma punnisin ühe koorma ara, läksin tagasi ja istusin paadininasse puh- 238 kama. Mõtlesin kõik läbi ja arvasin, et pistan plehku püssi ja mõne õngega ja lippan metsa. Arvasin, et ma ei jää ühte kohta, vaid aina hulgun mööda maad -- enamasti öösi -- ja kütin ja kalastan, et süüa saada, ning lähen nii kaugele ara, et vanamees ega lesk mind iial enam ei leia. Arvasin, et saen öösi augu valmis ja lähen, kui taat on parajasti purjus; ja ma uskusin, et ta nina viltu võtab. Olin nii mõttes, et ei märganudki, kui kauaks ma paati jäin. Viimaks vanamees hõikas ja küsis, kas ma olin magama jäänud või uppunud. Viisin asjad kõik onni ja siis oligi peaaegu pime
annaabi.ee 
