eluhoovuse jaoks. Kuula, kuis kolksab raskesti rappuval vankril sumbunud sõnade sumadan. Aga sinul, oh laulik, on tuba täis ärevil tähti Nutused-naerused numbrid su aknal vaatavad kummuli kuud. Sügaval silpide sängis ärkavad äkki su sõnad, alasti laused kui lapsed, väetimad vennad ja õed. Juba nad jooksevad kiviste koskede kohal huigates, hullates unedest hapramal kiikuval, kõikuval Valgusekõrrel valule vastu, saatuse sülle viipama, viskuma õuduste õuel koleda kiuste päikese poole. Võta kinni mu käest. Ei vaibu Ei vaibu, ei vaju tuhka looja läidetud luuleread, kui ta ise põrmu ei pilla
See oli peatuskohaks tuhandetele ihukaitseväelastele ratsanikele valgetel hobustel. Sellesse kaitse salka kuulusid vaid ainult kõige suursugustemate khaanide pojad; nendest valis kagaan välja kõige taibukamad ning ustavamad ja määras need salkade pealikuteks. Veelgi kaugemal laiusid teised kurennid; nad kulgesid üle tasandiku ja kadusid tiheda metsaga kaetud mägede varju. Stepis kurennide vahel karjatati kaamleid ning mitmekarvalisi hobusekarju. Huigates kihutasid ringi hobusepoisid jälgides loomi. 7 ESIMENE SÕJAKÄIK MONGOLI MALEVAGA Kui Tingis-khaan oli tatarlastest moodustanud maleva, nägi ta et khaanide ahnus ei vähenenud ja lihtsate karjuste nälg ning häda suurenes aina. Tatari rahvas oli kogunud jõudu, mida ta varem raiskas omavahelistele tapatalgutele. Seepärast, selleks et lihtsad karjapidajad
ja ei olnud nõus vanematele valetama et elli koso nendega on kuigi tegelikkuses oli hoopis koos Otiga. Tiina hakkas ennast halvasti tundma ja kui ta Indrekule sauna süüa viis rääkis et tema headuse pärast on kõik tülis ott ja oskar ei saa läbi ja elli ajab nagu pöörane otti taga , kuid indrek ei osanud midagi selle peale kosta ja Tiina läks sama targalt tagasi koju. Kui tiina ühel päeval sõnnikut laotas tul itema juurde huigates Eedi ja suurustas kuidas ta oma õest Helenest ja Juulist üle on . Kuid tiina ütles et nii ei ole viisakas ja üldse õpetas kuidas on ja ei ole viisakas . Päev- päevalt käis eedi tiina juures jutustama kui too aga sattus üksi jääma tunnistas kõik oma vembud ülesse ja näitas oma arme . Ta rääkis et ta teeb krutskeid ja nüüdsest peale vaid poistele kuna tema õe Juuli juures käib Ott kellele meeldib Eedil vempe visata
Kui nad kõige paremas hoos olid, tegin sääred; andsin jalgadele tuld }a kihutasin mööda maanteed jõe poole kui põder, sest uskusin, et meil vedas. Otsustasin oma meeles, et nad nii pea enam mind ega Jiwi ei näe. Jõudsin pärale hingeldades, kuid täis rõõmu, ja hõikasin: «Tee parv lahti, Jim, nüüd on kõik hea!» Kuid keegi ei vastanud ja vigvamist ei tulnud kedagi. Jim oli läinud! Hüüdsin teda, siis hüüdsin veel kord, ja siis kolmandat korda; jooksin metsas siia-sinna huigates ja kisendades, kuid ei mingit kasu -- vana Jim oli läi- 417 nud. Siis istusin maha ja nutsin -- ei saanud midagi parata. Kuid kaua ma_ei võinud istuda. Varsti läksin maanteele, katsudes mõelda, mis kõige parem o1 eks teha; jooksin ühele poisile vastu ja küsisin, kas ta oli näinud võõrast neegrit nii- ja niisugustes riietes. Ta ütles: «Jah.» «Kus?» küsisin ma. «Siias Phelpsi maja juures, kähe miili kaugusel siit. See oli põgenenud neeger, ta püüti kinni. Kas otsisid teda?»
perenaist näha!" Aga lastele, ka Indrekule jäi Kirbu-Kaiest imeline mälestus, sest tema armastas kotitakku heietades jutustada ikka üht ning sama lugu. Kuidas lugu just oli, seda Indrek enam ei mäleta, ainult niipalju ta teab, et jutt oli mingisugusest suurest mustast härjast, kel valge lapp otsa ees ja kes kuhugi kippus, kuhugi jooksis, vististi teispere karja, sest ta oli selle kelli kuulnud. Nõnda siis läks see must härg möirates ja huigates, pea püsti, ja teda jooksis tagasi lööma poiss, aga ei saanud. Siis läks härga tõrjuma vanamees, aga ka tema ei saanud härjast võitu, sest see oli suur ja must. Tuli minna noorel peremehel endal, kes oli ise paras härg, aga mitte must, vaid ennem valge. Jooksiski teine härjale järele, tubli kepp käes. Ja igakord, kui Kai jõudis jutuga siiamaale, ütles ta: ,,Nüüd, lapsed, pöörame lehel teise külje ja lähme oma looga edasi