Kai ja Hugo läksid väikesest trepist üles pööningule. Nad nägid enda ees väikest tuba. Kai arvas, et nad võiksidki Hugoga kaubamajja elama jääda. Päevasel ajal oma pisikeses kambrikeses elutseda ja öösel mööda erinevaid osakondi ringi tuuseldada. Hugo oli sellega nõus, sest väljaspool kaubamaja ei olnud neil kahel nagunii korralikku elamist ja sõpru, kes nende pärast muretsema võiksid hakata. Üheksa kuu pärast, peale kaubamajja tulekut, sünnitas Kai Hugole lapse. Õnneks laiendati sel ajal kaubamaja, avati uus imikutetarvete sektsioon. Nüüd olid ka kõik vajaminevad kaubad lapsele sammukaugusel olemas. Kai ja Hugo olid oma pereeluga väga rahul. Ühel õhtul teatas Hugo, et tema arvates on veel keegi kaubamajja elama asunud. Nimelt oli Hugo majatarvete osakonnast kuulnud kahtlaseid kolinaid, mis võisid viidata sellele, et uus inimene on poodi kolinud. Kaks
suhtes valesti käitunud, ta ei hakanud vastu oma surmanuhtlusele ning leppis oma saatsega. Ta oli uhke ning lootis et taevas selgub siiski õiglus. Negatiivne oli vb see et ta ei hakanud vastu oma surmanuhtlusele ning oli liiga leebe, leplik oma saatuse suhtes. Parisina reedab oma suhte ise ja kogemata. Ta sosistab vürsti kõrval olles Hugo nime ning vürst kohkub seda kuuldes ja mõistab mis toimub. Sel hetkel olid nad üksteise embuses ning voodis. Hugole määrati surmanuhtlus, löödi pea kirvega maha. Parisina karistus oli et ta pidi seda pealt vaatama. Siiski ei teatud Parisina surmast eriti midagi, arvati et ta pandi kloostrisse või suri mõõga või mürgi läbi. Vürst Azo polnud õnnelik kuna ta kahetses et lasi vihahoos oma poja tappa. Tegelikult nägi ta pojas iseennast noorena. Nad olid sarnased nii välimuse kui ka käitumise poolest. Ta oli ise ka noorena kõrvalekaldeid teinud.
Ennekõike oli temas sügavust, mis pani Hugo temasse kiinduma. Hugo oli väga kirglik armastaja. Ta oli üks neist kirjanikest, kes sarnanes mõneti oma teoste tegelastega. Hugo kirjeldas ägedusega oma raamatukangelastega juhtunud lugusid ning võitles samas väga aktiivselt poliitilisel tandril. Ta ei lasknud ennast kunagi pimesi mõjutada. See põhjustas palju arusaamatusi. Truu kaaslane Juliette käis tema eest palumas, kui endised liitlased määrasid Hugole pärast 1851. aasta riigipööret karistuse. Kirjanik põgenes koos Juliette'iga Prantsusmaalt ning koos veetsid nad 20 aastat eksiilis. Mõned tsitaadid ,,Kas pole jumalik, et on olemas naeratus, mis saladuslikul viisil suudab kergendada selle tohutu ahela raskust, mida kõik elusolendid enda järel lohistavad?" ,,Ei maksa kunagi karta vargaid ega mõtsukaid. Need on välised hädaohud -- väikesed hädaohud. Kartkem iseendid. Eelarvamused -- need ongi vargad; pahed -- need ongi
Tähtsaimad neist on : ,,Jumalaema kirik Pariisis!"(1831), millega kaasnes populaarsus ja Prantsuse Akadeemiasse valimine; ,,Hüljatud"(1846-1862); ,,Mees, kes naerab"(1869); ,,93. aasta"(1874); ,,Tapakirve aastal"(1927); ,,Meretöölised"(1866). 1820-ndate aastate lõpuni valitses Hugo loomingus lüüriline kallak. Ilmusid luulekogud ,,Oodid ja ballaadid" (1826), ja Byronist mõjutatud ,,Idamaised luuletused"(1829), mis tõid Hugole laiema tuntuse. Luule jätkus ka 1830-ndate esimesel poolel kogudes ,,Sügislehed" (1831) ja ,,Videvikulaulud" (1835). Hugo elas kaasa ka 1830. ja 1848. aasta revolutsiooni püüdlustele, need sündmused peegeldusid hiljem tema romaanis ,,Hüljatud"(1862). Pahameelt Napoleon Kolmanda tagurliku reziimi vastu võib lugeda satiirilisi värsse ,,Karistused" (1853). Hilisemas essees ,,William Shakespeare", rõhutab Hugo Shakespeare´is taas neidsamu
Samuti kirglik. Nii, nagu 19. sajandi alguses Prantsusmaale iseloomulik oli, oldi palju lähtutud seisukohast, et kui sa oled aadlik, on sul päritolu, suursugusus ja tuleviku väljavaateid. Kui oled kodanluse hulgast, võid saavutada rikkuse ja teatud tuntuse, kuid see ei kaalu üles suguvõsa päritolu poolt. Napoleonil aga polnud ka sellist tausta, nii et ta andis eeskuju ja innustuse kõigile madalamat päritolu inimestele, sh Hugole, kes asus maailma vallutama oma loominguga. Kirjandushuvi tekkis Hugol üsna noorena, ta oli vendadest noorim. Kui ta oli 17, asutasid nad vendadega ühe kirjandusajakirja. Algusest peale pühendus Hugo kirjandusele. Varasem looming on tal romantiline luule. Hugo oli erakordselt mitmekülgne. Meie teame teda eelkõige proosakirjanikuna, aga tegelikult kirjutas ta nii luulet, proosat kui ka draamat + reisikirju, arutelusid.
eksootiline ,,Bug Jargal" (1820, raamatuna 1826) näitasid Hugo rojalistlik-konservatiivset hoiakut. 1820. aastate teisel poolel elas Hugo läbi maailmavaatelise murrangu, ta hakkas rohkem kaasa elama ühiskondlikule õiglusele ja võitlusele, temas tekkis jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu. Filosoofilises plaanis sai valitsevaks müstiliselt varjundatud elukõiksuse ülistus. Temast sai Prantsuse ühiskonna südametunnistuse sümbol. Hugole tõid tuntust 1826. aastal ilmunud lüüriline ,,Oodid ja ballaadid" ja Byronist mõjutatud ,,Idamaised luuletused" (1829). 1827 ilmus draama ,,Cromwell", mille eessõnas räägib Hugo oma draamakontseptsioonist. 1829. aastal ilmunud ,,Marion de Lorme`is tegi kirjanik kangelannaks ja headuse kehastuseks Pariisi kurtisaani. Näidendis ,,Hernani" (1830; e. k. 1924) vastandas Hugo kõrgemale seltskonnale ülla ,,röövli" - see oli Hispaania kuningakojas põlu alla sattunud ja seejärel
annaabi.ee 
