Korrarikkumised ja kõrgendatud enesehinnang viisid selleni, et kevadel 1914 jäi tööleping teatriga uuendamata ning Pinna suundus õnne otsima Venemaale. Ta sai koha Nini Novgorodi aastalaadal esinevas trupis ja saavutas taas edu, olles seega ainus eesti näitleja, kes suutis läbi lüüa nii eesti kui ka saksa ja vene teatris. Kui puhkes I maailmasõda, naasis Pinna Tallinna, kus avanes trööstitu pilt - teater ei tegutsenud, "Estonia" hoone oli muudetud hospidaliks, mitmed meesnäitlejad olid mobiliseeritud. Saanud tööpakkumise Moskva Nikitski Teatrilt, pidas Pinna paremaks kodumaalt lahkuda. Moskvaski tõusis ta täheks, ent koduigatsus andis end tunda ja juba märtsis 1915 tegutses ta uuesti "Estonias". Samal aastal Pinna mobiliseeriti, kuid määrati kantseleikirjutajaks Tallinna Merekindlusesse ja sai nii võimaluse jätkata teatritööd. Saksa okupatsiooni päevil sunniti Pinna teist korda "Estoniast" lahkuma, kuna oli 1917 valitud teatri
aastal tema töölepingut enam ei pikendatud ja Pinna lahkus Venemaale, pere jäi samal ajal Toilasse ootama. Paul sai koha Niz- ni Novgorodi aastalaadal erinevas trupis ja saavutas edu. Ta oli sel ajal ainus eestlane, kes lõi läbi nii eesti, saksa kui ka vene teatris. Esimese maailmasõja ajal ja pärast Kui algas I maailmasõda, tuli Paul Pinna tagasi Tallinna. Aga talle avanes trööstitu pilt teater ei töötanud enam, ,,Estonia" oli muudetud hospidaliks, mit- med meesnäitlejad olid mobiliseeritud. Ta sai Moskva Nikitski Teatrilt ning lah- kus uuesti Eestist. Ka Moskvas tõusis ta täheks. Kuid tal tuli koduigatsus peale ja ta naases 1915. aastal Tallinnasse, ,,Esto- niasse". Kuid kui ta koju jõudis, oli tema ammune sõber ja ,,Estonia" ajutine juht Theodor Altermann surnud. Talle, kui armastatud teatritegelasele koguti raha, et püstitada tema hauale ausammas.
katedraalid (selleks oli piirkonna peakirik). Keskaegse linna tänavad olid sillutamata peale peatänava. Kanalisatsiooni ei olnud. Solk visati tänavatele enamasti akendest alla. Timukas valitses selle üle, et linnatänavad oleksid puhtad. Ta oli põlatud inimene. Linnas ehitati majad üksteise kõrvale. Ehitati sinna, kus ruumi oli. Linna elu juhtis raad, mis koosnes raehärradest. Linnapea ehk bürgermeister ehk meer. Kohad, kus tegeleti haigete või vaestega nimetati hospidaliks. Seal töötasid nunnad. Seek oli pidalitõbiste haigemaja. Linnaelaniku kodu: tegevusalad ja elupaik olid omavahel seotud. Kaunistamisele rõhku ei pandud. Mööblit oli vähe lauad, toolid, kirst riiete hoidmiseks ja voodi, kus magati. Söögikombed: toidu söömiseks kasutati, käsi, nuge ja lusikaid. Laua ääres pidi igaüks istuma oma positsioonile kohaselt. Aadlikud ja madalam seisus istusid sageli eraldi laudades. Kui linn laienes, siis ehitati linna ümber uus müür
kui mitte sadu, aga reaalselt nendel seost pole. Templiordu orienteerus benediktlaste reeglile. Neil oli esiplaanil kristlik sõjapidamine. Riietust: valged ja pruunid mantlid (tsitsertslaste eeskujul), punase käppristiga vasakul õlal. Saksa ordu - Kolmest suurest rüütliordust noorim, kasvas välja hospidalivennaskonnast. Kolmandal ristisõja ajal rajasid saksa kaupmehed 1190. aastal Akko lähistel ,,välilaatsareti", mis pärast linna vallutamist kohandati sealseks hospidaliks. 1198 otsustasid Saka ristisõdalsed ja püha Maa kirikujuhid muuta hospidali juures tekkinud kogukonna rüütliorduks. Ordumeistri Salza ajal kasvas ordu tähtsus kiirest. Saksa ordu tõmbus 1291. aastak Veneetsiasse, pärast mida viidi peamaja Preisimaale. Seal omasid nad oma territooriumi ja pidasid pidevat sõda paganatega. Poola-Leedu unioon ja ristiusustamine tekitas ordule ebakindlust. Peagi kaotas ordu oma maad. Tänapäevani eksisteerib keskusega Viinis
annaabi.ee 
