Ruumil ei olegi ühtegi kindlat definitsiooni, aga seda võib ette kujutada kui objektide vahelist tühimikku, mida saab konkreetselt määrata läbi kolme mõõtme. Maastikuarhitektuuris on ruum maastikuelementidega piiritletud ala. Iga inimene tunnetab ruumi erinevalt. Ruumi tajumisel tuleb arvestada ajaga, mis muudab muljet ümbrusest. 1.2 Välisruum Ruumid jaotuvad sise- ja välisruumideks. Hooneteväline, inimesi ämbritsev ruum, jaotub tinglikult tänu reljeefile, taimestikule ning hoonestusele väiksemateks osaruumideks. Ruum maastikul võib olla määratud läbi looduslik või tehislike objektide. Sõltuvalt nende objektide paiknemisest tekivad tinglikult ruumi sulgevad pinnad (ekraanid), mida võib kokkuvõtvalt nimetada aluspinnaks, püstpinnaks ehk seinaks ning pealispinaks ehk laeks. Välisruum võib olla avatud, poolavatud või suletud. Kriitiline kõrgus on inimese keskmise silmade kõrgus( ca 1,5m). Mida kõrgemal on vaatepunkt, seda kõrgem peab olema ruumi piiritlev ekraan
pinnase planeerimistega seoses kohale veetud." "Punktide LM ja N juures on tegemist hoone vaheseintega. Kunagine ruum on asetsenud praeguse transee ja tiigivahelisel alal. Kloostri asukohana tuleb aga praegu käsitleda just võlvitud keldrist O poole jäävat ala, kus pinnases veelgi müürifragmente säilinud peaks olema." "Punktide RSTU juures välja kaevatud müürid aga kuuluvad varasema mõisaansambli hoonestusele." Seletuskirja üks väljatrükk asub Kolga muuseumis, üks minu käes ja loodetavasti ei võeta seda ka Muinsuskaitse arhiivi lehelt maha, kus igaüks saab ise sellega tutvuda. Miks aga avalikku inforuumi ja teatmeteostesse nagu nt Jaan Tamme "Eesti keskaegsed kloostrid" on jõudnud info, et trasside paigaldamisel mingeid leide ei olnud? See asjaolu tekitab hämmeldust. 16
Tallinnas on säilinud ka keskajal seal paiknenud kahe seegi hooned - 14-15. sajandist pärinev Pühavaimu seegi hoone Pühavaimu tänava lõunaküljel ning 16. sajandi keskpaigast pärinev Uue seegi hoone Rüütli tänava lõunaosas. Peale nende tuleks mainida linna loodenurgas paiknevat 14. sajandist pärinevat Hobuveskit, 17. sajandi lõpul Vanale turule ehitatud Pakkhoonet ning arvukaid aitu, milledest võimsaim paikneb Aida tänavas ning on ehitatud 1694. aastal. All-linna keskaegsele hoonestusele on iseloomulikud kitsad tänavad ning pikad ja kitsad kinnistud, eriti vanemate ja tähtsamate tänavate ääres. Elamukruntide keskmine laius oli keskajal 8-12 m piires, olles mõnes kohas aga ainult 5 meetrit. Sügavuti aga ulatuvad nad sageli isegi kuni 100 meetrini, olles tihti elamut sisaldava peafassaadiga ühe tänava ääres, ulatudes kõrvalhoonetega samal ajal aga läbi kvartali teise tänava äärde. Tänapäeval on kaks ja enamgi sellist kinnistut mitmes kohas omavahel
tähelepandamatut raami, mis võimaldab külastajal kogeda omaenese apoteoosi, kui ta mööda kupli all kulgevat spiraalikujulist jalgteed aeglaselt ülespoole tõuseb..." Subjekti erinevat raamistamist võib viimase aja eesti arhitektuuris näha Tallinna Vabaduse väljaku ja Rakvere peaväljaku võrdluses. Vabaduse väljak (Andres Alver, Tiit Trummal, Veljo Kaasik) oma mitmekihiliste viidetega ajaloolisele hoonestusele, tänavajoontele, ehitamise käigus leitud varemetele, aga ka püüdega tuua ühte kohta kokku erinevaid gruppe ja kasutajaid (rulatajad, paraadid, kontserdid jne) ning arhitektuurikeelega, mis nende konfliktseid positsioone pigem nähtavale toob kui siluda püüab, esindab selgelt subjektikriitilist dekonstruktivismi suunda. Seda võib iseloomustada sõnadega, nagu "fragmenteeritud", "detsentreeritud", "hübriidne", "tähistajakriitiline",
annaabi.ee 
