saavutamine lausa võimatu, sest reeglina tahab ta hakata kohe tasasel platsil uisutama. See aga ei õnnestu, sest ei ta suuda veel tõukega suuska libisema lükata. Lahendus on aga lihtne, esimese uisutamiskogemuse omandamiseks peaks valima mingi hästi lauge kaldega rajalõigu, kust allapooole liikudes hakkab suusk libisema peaaegu iseenesest. Sellist allamäge uisutamist võib sooritada kahel moel kas siis käte vahelduva liikumisega ette libiseva suusa suunas (nii tekib hea hooliigutus!) või siis hoitakse asend koomal, surutakse kepid ülakeha lähedale ja uisutatakse ainult suusatõugete abil. Muidugi võib uisutada lausa ilma keppideta ja nii tõuseb veelgi jalgade töö osakaal. Tasasele siirdudes on muidugi vajalik jalgadega aktiivsemalt tõugata ei piisa ainult raskuse ülekandest. Kui õpitakse allamäge uisklemist, võiks teha siksakilisi liikumisi kaks või enam uisusammu ühele ja sama palju teisele poole
alla. Hoomatav on aga käte osatähtsuse suurenemine. Tavatsetakse öelda, et suusataja liigub käte najal. See peab eriti paika siis, kui suusataja ei suuda suusaga õigesti tõugata või libiseb suusk tagasi. Viimasel juhul vajub samm pikaks ning hädast aitab välja vaid ülakeha ja käte jõul liikumine. Paaristõukeline sõiduviis Et libisevate suuskade edasitõukamine paaristõukel sõltub ülakeha ja käte rammust, tuleks iga tõuget hästi sooritada. Käte hooliigutus ette tekitab libisemiseks hea inertsmomendi ja annab samas kätele võimaluse lõdvestuda, et järgmiseks tõukeks valmis olla. Ette liikunud käed ei peaks kunagi õlavööst kõrgemale tõusma ja sagedasemate tõugete puhul ei liigugi need nii kõrgele. Koos käte etteviimisega liigub ette ka suusataja keharaskus ja ta tõuseb päkkadele. Üks pöid võiks teisest veerandi või poole võrra ees olla, see aitab paremini tasakaalu hoida
Võistlusdistantsi pikkuselt jaguneb jooks kiirjooksuks, keskmaajooksuks ja pikamaajooksuks. Iga jooksusamm koosneb TUGIFAASIST (mida võiks jaotada esitugifaasiks ja tõukefaasiks) ja LENNUFAASIST (mida võiks jaotada esimeseks hoofaasiks ja kõverdusfaasiks). Tugifaasis ja jala etterebimisel pärast äratõuget sportlase kiirus väheneb (eestugifaas), seejärel aga suureneb (edasiliikumisel). Lennufaasis toimub hoojalaga hooliigutus jooksja kehast eespool ja jalg sirutub maandumiseks 9 (eeshoog), samal ajal kui tõukejalg kõverdub ja sooritab hooliigutuse jooksja keha suunas (lihaste suhtelise puhkuse faas). Madallähe jaotatakse nelja faasi: asend “KOHTADELE!”, asend “VALMIS!”, ÄRATÕUGE ja KIIRENDUS (lähtekiirendus). Põhilised probleemid, mis jooksus võivad tekkida on vale kehaasend,
· olge selles asendis 1015 sekundit; · olge hästi keskendunud; 20 · lihase pingeseisund tasapisi väheneb, selle puudumisel vähendage ise venituse astet; · kui lihaspinge hoopis suurenes, oli järelikult venituse amplituud liialt suur. Valu venitamisel on märk, et midagi on valesti. · Liialt tugev venitamine või järsk hooliigutus kutsub esile lihase venitusrefl eksi, mis viib omakorda lihaskiududes mikroskoopiliste kahjustusteni ja edasi valu ning vigastuse tekkeni. Edasi tekib lihastes armkude, mis omakorda vähendab lihaste elastsust, need muutuvad tuimaks ja valulikuks. Venitusharjutuste sooritamisel on tähtis õige hingamine: · Hingamine peab olema aeglane ja rütmiline. · Vajadusel painutada ette, teha sügav väljahingamine, fikseerida asend ja hingata sügavalt.
annaabi.ee 
