Toengharkhüppe sooritamine: Toenghüpe jaotatakse järgmiselt: hoojooks, hüpe hoolauale, jalgadetõuge, lennufaas enne kätetõuget, kätetõuge, lennufaas pärast kätetõuget, maandumine.Hüppele eelneb hoojooks, vastavalt sooritaja vajadustele. Hoojooks ei tohiks jääda siiski liiga pikaks, vastasel juhul ei jõua sooritaja piisavalt kiiresti reageerida ja hüpe muutub ründavaks, mistõttu sooritus ebaõnnestub. Tõuge sooritatakse hoolaualt, põlveliigestest natuke alla lastes. Pärast jalgade tõuget hoolaualt sooritab võimleja esimese lennufaasi, mille juures keha on sirge või veidi ette kõverdatud. Selg on kumer. Üheaegselt käte asetamisega hüpperiistale (tõuge tehakse peaaegu sirgete ja pingestatud kätega ) alustatakse keha kõverdamist puusaliigestest, mis toimub puusade tõstmise arvel, ning jalgade kõverdamist põlveliigestest. Käte tõuge peab hüppe juures toimuma enne, kui jalad on
Vettehüpped Vettehüpped said veespordina alguse 17. Sajandil Saksamaal ja Rootsis. See ala nõuab tehnilisi ja füüsilisi oskusi. Vettehüppeid saab sooritada kas hüppetornist või hoolaualt hüpates. Enne vette sukeldumist peavad sportlased sooritama õhus võimalikult täiuslikult kindlaksmääratud elemente. Kohtunikud hindavad hüppe juures elemendi kergust ja meisterlikust. Vette tuleb sukelduda võimalikult aikselt ja kergelt. Iga üksikasi ja järjestus pannakse enne sportlase poolt kirja ja esitatakse võistluste alguseks kohtunikele. Esimest korda olid vettehüpped olümpiamängudel 1904. aasta olümpiamängudel Saint Louisis. Naised hakkasid olümpial võistlema 1912
Hoolauda tuleb liigutada kord-korralt kaugemale ja isegi esimesed hüpped on õige sooritada nii kaugelt, et üleminek jalgade tõukelt käte toengusse toimuks hüppe teel. Järgmiseks lüliks harkhüppe õppimisel on hüpped üle piki kitse, ja seejärel hüpped üle risti hobuse. Kuna hobune on pikem, siis jalad ei möödu nüüd hüpperiista otstest, vaid peavad selle ületama. See nõuab puusavöö tõstmist kõrgemale. Kägarhüpe üle risti kitse Pärast jalgade tõuget hoolaualt sooritab võimleja esimese lennufaasi, mille juures keha on sirge või veidi ette kõverdatud. Selg on kumer. Üheaegselt käte asetamisega kitsele alustatakse keha kõverdamist puusaliigestest, mis toimub puusade tõstmise arvel, ning jalgade kõverdamist põlveliigestest. Käte tõuge peab ka selle hüppe juures toimuma enne, kui jalad on jõudnud läbida vertikaaltasapinna. Kui aga jalad läbivad vertikaaltasapinna enne, kui on
sirutatud ja pooleldi pinge all olevatele jalgadele, kus esimesena maanduvad varbad. Peale seda toimub üleminek täistallale ja jalgade kõverdamine. Rindkere osas säilitatakse sirutatud asend ja vaade suunatakse ette ning hüppe lõpp asend, fikseeritakse valvelseisangu võtmisega ning käte toomisega kaarega ülalt-kõrvalt alla. 5 2 HARKHÜPE Harkhüpe on üks lihtsaim toenghüpe. Hoojooksule ja äratõukele hoolaualt järgneb käte asetamine kitsele. Hüpe sooritatakse ilma jalgade eelhoota taha, selg kumerdatult, puusad ülestõstetult ning käte asetamisega hüpperiistale hargitatud jalgadega, kust need ette rebitakse, suurendades sellega kõverdust puusaliigeses. Käte tõuge peab toimuma enne, kui jalad on jõudnud käte jooneni. Järgneb keha sirutamine käte viimisega üles-kõrvale ja pea viimisega taha ning pehme maandumine. Joonis 3 Harkhüpe skeem 2.1 Abistamine
Vettpidava palli ümbermööt on 6871 cm ja kaal 400500 g.Võistkonda võib kuuluda kuni 13 mängijat, kellest mängida saab korraga 7. Mängijad kannavad mänguajal erinevaid mütse: ühel võistkonnal on tumesinised ja teisel valged. Väravavahil on punane peakate. 3.4 Vettehüpped Vettehüpped said veespordina alguse 17. sajandil Saksamaal ja Rootsis. Vettehüpped on füüsilisi ja tehnilisi oskusi nõudev ala. Vettehüppeid sooritatakse kas hüppetornist või hoolaualt. Sportlased peavad enne vette sukeldumist sooritama õhus võimalikult täiuslikult teatud elemente.Kohtunikud hindavad hüppe sooritamisel elemendi kergust ja meisterlikust. Vette tuleb sportlasel sukelduda võimalikult vaikselt ja kergelt. Iga hüppe järjestus ja üksikasjad pannakse sportlase poolt kirja ja esitatakse enne võistluste algust kohtunikele.Esmakordselt olid vettehüpped olümpiamängude kavas 1904. aasta olümpiamängudel Saint Louisis. Naised
veest ja pehmest veest. [6] 3. NÕUDED BASSEINIDELE 1. Arvestuslik veepindala ühe basseinikasutaja kohta peab olema vähemalt 6,2m². 2. Lastebasseinis peab arvestuslik veepindala ühe basseini kasutava lapse kohta olema vähemalt 3,5 m² ja basseinivee sügavus laste vanusest sõltuvalt 0,3-1,0 m. 3. Basseinivee sügavus peab olema: 1.) Pukkidelt vettehüppe sooritamisel vähemalt 1,35 m. 2.) kuni 1 meetri kõrgusel asuvalt hoolaualt vettehüppe sooritamisel vähemalt 1,8 m. 3.) 1-3 meetri kõrgusel asuvalt hoolaualt vähemalt 3,4 m. 4. Basseinis, mille sügavus on üle 1,1 meetri, peab olema võimalus puhata veest väljumata ka neil , kelle jalad põhja ei julatu. 5. Basseini seinte ja põhja konstruktsioon ei tohi halvendada vee omadusi ning peab olema veekindel, mehaaniliselt tugev, vastupidav puhastamisele ja desinfitseerimisele. 3.1. NÕUDED BASSEINI PUHASTAMISELE 1
Hoolauda tuleb liigutada kord-korralt kaugemale ja isegi esimesed hüpped on õige sooritada nii kaugelt, et üleminek jalgade tõukelt käte toengusse toimuks hüppe teel. Järgmiseks lüliks harkhüppe õppimisel on hüpped üle piki kitse, ja seejärel hüpped üle risti hobuse. Kuna hobune on pikem, siis jalad ei möödu nüüd hüpperiista otstest, vaid peavad selle ületama. See nõuab puusavöö tõstmist kõrgemale. Kägarhüpe üle risti kitse Pärast jalgade tõuget hoolaualt sooritab võimleja esimese lennufaasi, mille juures keha on sirge või veidi ette kõverdatud. Selg on kumer. Üheaegselt käte asetamisega kitsele alustatakse keha kõverdamist puusaliigestest, mis toimub puusade tõstmise arvel, ning jalgade kõverdamist põlveliigestest. Käte tõuge peab ka selle hüppe juures toimuma enne, kui jalad on jõudnud läbida vertikaaltasapinna. Kui aga jalad läbivad vertikaaltasapinna enne, kui on sooritatud käte tõuge, nimetatakse seda harjutust lihtsalt
annaabi.ee 
