ning ajalt kihi järel koorub kiht. Mu päitsis peaks kui kauge noorpõlv vahti - nood päevad üksildased, ahastavad, kus kahel tasapinnal kulges elu. Üks - haigus, vaesus, täitumatud kavad. Ja teine - taltumatu kujutelu. Autobiograafia Laps olin, kui möödus sõjakolin. Nooruk olin, kui tuli traktorikolin. Mees olin, kui algas sõnakolin. Kolin kolina järgi. Saadaks põrgu kogu värgi, aga hing on luulehaige. PILLAPALLA PLATS Kaob pilve nii soojus kui kuma. Hookaupa akna all lõhnab roos. Öökull asutab huikama ettekuulutamishoos. Silmis hirmukahm, ebausklik sajatab. Ülemistes registrites ööbik toomepuul lajatab: too piits! too piits! Esimene luuletus räägib minu arvates ta enda noorpõlvest, kus tal oli raske. Teises luuletuses autor lähtub oma autobiograafiast (eluloost)- sündis pärast sõda, õppis traktoristiks ja temast sai ka diplomeeritud kirjanik. Hingelt oli luuletaja.Kolmanda luuletuse motiiviks on loodus, lillelõhn
olukorras. Erutuse ülekandmine Mõned vaadeldud nähtused ülevoolavast erutusseisundist. Autonoomne erutus veidi aja möödudes tavaliselt vaibub, ent selle tagajärjeks on mõningad hirmu või raevu kehalised järelmõjud. Isegi kehaliste harjutuste järel säilivad need üsna pikemat aega, kui võime seda eeldada. Niisugused järelmõjud võivad põhjustada erutuse ülekande nähtusi (Zillman, 1983). Ühes uuringus mõned katsealused koormati hookaupa pingutava füüsilise tegevusega, mis viidi läbi jalgratast imiteerival treeninguseadmel. Mõni minut pärast pedaalide väntamist, vihastasid neid kõrvalruumis viibivad kaasosalised, ärritades neid (nõrga voolu) elektrilöökidega ning tekitades sel viisil muutuva ulatusega ebakõlasid nende närvisüsteemi sisesides. Kui seejärel anti katsealustele võimalus selle eest kätte maksta, olid nad palju agressiivsemad (s
sõjamoosekant, habemeajaja või sõjasulane riietab end nagu mõni vürst siidi ja sametisse ja ehib oma sõrmi kuldsõrmustega. Et see alpus pole issanda meele pärast... Et meie ise, kuigi me .aadlik oleme, kanname ainult lihtsat kalevist kuube, mille küünar maksab kuusteistkümmend sol'i... Et ka nemad, need härrad sõjasulcsed, võivad selleni alanduda. Kirjutage ja korraldage nii meie sõbrale härra Rouaulfle. Nii.» Ta dikteeris oma läkitust kõvasti, kindla häälega, hookaupa. Parajasti kui ta lõpetas, avanes uks ja tuppa tormas hirmunult isik, kes hüüdis: «Majesteet! Majesteet! Rahvas mässab!» Louis XI tõsine nägu tõmbus kortsu, kuid see, mis ta hingeliigutusest nähtavale tuli, kadus välgukiirusel. Enese üle valitsedes ütles ta rahuliku rangusega: 427 «Vader Jacques, teie tulete sisse, liiga omapead!» «Majesteet, väljas on mäss!» kostis hingeldav «vader Jacques» uuesti.
jäädes lootma kindlamaid ja ulatuslikumaid andmeid tulevikus. Seni näis Athos talle Ahhilleusena, Porthos Aiasena ja Aramis Joosepina. Muidu oli aga nelja noormehe elu lõbus. Athos mängis, kuid alati õnnetult. Siiski ei laenanud ta iialgi ainustki sou'd oma sõpradelt, kuigi tema kukkur oli alati sõprade 89 käsutuses. Kui ta juhtus ausõna peale mängima, siis äratas ta oma võlausaldaja järgmisel päeval kell kuus hommikul, et talle oma võlga tasuda. Porthosel käis hasartmäng hookaupa. Võidukatel päevadel oli ta särav ja ülbe. Kaotuse korral kadus ta jäljetult mõneks päevaks, ning ilmus hiljem nähtavale kahvatu ja mossis näoga, kuid alati rahaga taskus. Aramis ei mänginud iialgi. Ta oli kõige halvem musketär ja viletsaim külaline, keda võib kujutleda. Alati pidi ta töötama. Mõnikord lõunasöögil, kui kõik veinijoovas-tuses ja vestlusetuhinas arvasid, et võiks veel paar-kolm tundi lauas istuda, tõusis Aramis
annaabi.ee 
