aastatel romaanid "Elu ja armastus" (1934), "Ma armastasin sakslast" (1935) , näidend "Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud. Tammsaare oli väga kokkuhoidlik ja pidas arveraamatuid, et iga sisse ja väljaminek mustvalgel kirjas oleks. Eriti elu teisel poolel ei olnud tema rahaline olukord aga sugugi kehv, lisaks honoraridele sai Tammsaare toetust Kultuurkapitalist. Kui rahaliselt võimalikuks osutus, maksis kirjanik oma taskust tõlkidele, sest oma loomingu tõlkimist teistessegi keeltesse pidas Tammsaare väga oluliseks.
Haiglas olles valmis hulk luuletusi 3 ja Anna mõtles juba tulevikuplaanide peale. Kuna arstid hoiatasid haigestumiseelsetesse oludesse tagasipöördumise eest, otsustas Haava siis proovida vabakutselise kirjaniku leiba. Sellest proovist kujunes aga järjekordne vapustus vaevutaastatud tasakaalule. Haava pidas vabakutselise kirjanikupõlve algust oma elu süngeimaks etapiks. Ta alustas uut elu 6 rublaga, lootes kuidagi hakkama saada, toetudes honoraridele ning väikesele laenuksantud summale. Vahepeal oli valminud uus värsikogu ,,Lained’’ käsikiri ning ta otsis publitseerijat. Väljapääsuks sai tööpakkumine ,,Postimehe’’ toimetuse poolt, kus hakkas ta raha teenima tõlketööga. [8] Paralleelselt jooksva tõlketööga ajalehele võttis Haava käsile eri teoste eestindamise maailmakirjandusest. Siin kujunes tal kaks spetsiaalsemat teemaringi: laste- ja noorsookirjandus ning klassikaline värsskõneline näitekirjandus. [9] 1906
Tammsaare on kurtnud ühes kirjas, et ta ei mäletagi aega, millal ta puhata sai kui teised suvel vähemalt puhkust võtsid, siis just sel ajal kirjutas tema oma ilukirjanduslikku loomingut, lisaks tegi korteris remonti ning aitas teenijatel moosigi keeta. Tammsaare oli väga kokkuhoidlik ja pidas arveraamatuid, et iga sisse- ja väljaminek mustvalgel kirjas oleks. Eriti elu teisel poolel ei olnud tema rahaline olukord aga sugugi kehv, lisaks honoraridele sai Tammsaare toetust Kultuurkapitalist. Kui rahaliselt võimalikuks osutus, maksis kirjanik oma taskust tõlkidele, sest oma loomingu tõlkimist teistessegi keeltesse pidas Tammsaare väga oluliseks. Tammsaare suri 1.märtsi 1940. aastal oma töölaua taga südamerabandusse. 6 Looming Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel juba 1900. aastal "Postimehes". Sellest loomingu
Ainsaks pikemaks emalviibimiseks kujunes pooleaastane reis Saaremaal, mis algas 1920. aasta aprillis abikaasa tervise kosutamiseks. Saaremaa muljetest, sealse looduse omapärast ja inimeste mõttelaadist pajatab Anton Hansen Tammsaare reisikirjas ,,Saaremaa veste" (Teder 1977:53- 54). Tammsaare oli väga kokkuhoidlik inimene ja pida arveraamatuid, et iga sisse-ja väljatulek kirjas oleks. Eriti elu teisel poolel oli Tammsaare rahaline olukord väga hea, lisaks honoraridele sai Tammsaare toetust Kultuurikapitalist(Tammsaare...2007). 1.7. Tammsaare surm Veel 1940. aasta 29. veebruari õhtul viibis Anton Hansen Tammsaare koos tütrega reipalt ja heatujuliselt Tallinna Draamateatris , vaadates näidendit ,,Noor mets". Järgmisel päeval arutas Tammsaare linnas A.Sibula ja B.Lindega oma teoste tõlkimisküsimusi , tegi visiidi oma teoste dramatiseerija A.Särevi koju, käis kinga tänavas asuval raamatukaupluses ja samal, esimese
annaabi.ee 
