"Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998 ja 2004) "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002) I. Pole põhjust meil kurta, et meid lämmatab äng, kuni südant ei murta, kuni veetleb meid mäng. Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga mälu ei hävi, sest et olnu ei kao. "Kuskil ajajõe taga" Selle luuletuse viimased kaks rida on ka tema hauakivil Ropka-Tamme kalmistul Tartus.
("Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes", luulekogust "Päikesepillaja") Alliksaare viimaseid luuletusi iseloomustab traagiline elutunnetus. Mängulusti ja võitlusvalmidust, irooniat ja uljast enesekuulutust asendavad lüürilised sissevaated inimhinge. Selle muutuse põhjuseks on tüdimus mõttemängudest, püüe elulähedusele või teadmine enda peatsest lahkumisest. Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga mälu ei hävi, sest et olnu ei kao. ("Kuskil ajajõe taga", luulekogust "Päikesepillaja") Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju.
sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul. Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli. Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele. "Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao." (-Kuskil ajajõe taga-) Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski. Tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt. 1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.
sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul. Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli. Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele. "Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao." (-Kuskil ajajõe taga-) Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski. 2. Tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt. 1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur
ja tulevik on sinu jälgi täis. Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha. Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis. Asüüliunne hingab sinu virgus, su sügavuste udust kõrguv kõrv, tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus ja põrgut õilmitsema panev põrm. Su sünge hellus laiub üle taeva, ürgüksildaste ulukite hüüd, mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd. Kuskil ajajõe taga Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao. Kauge kirgedepüha amuletid mu peos, teist saab selgemaks üha peente kurbuste seos. Taamal tõrvikuid kõikus. Puhkes tiirane tants. Äkki temasse lõikus mingi õrn resonants. Nägin viibet Su randmes. Loore langes kui lund. Ja ma läksin Sind kandes ja me mõlema und. Teispool kivist terrasse keegi muigavat näis. Nagu hiilivaid kasse varje kannul meil käis. Nii me läksime. Kuhu, ei me teadnudki veel.
annaabi.ee 
