skandinaavlaste kokkupuuted algasid umbes ajavahemikus 200 500 p.kr, ehk siis suhteliselt hilja. Kokkupuuted said alguse kui osa saame siirdus lõunasse Skandinaavia asualadele. Hiljem tõrjuti saamid tagasi põhja. Rahvaste vahel ei toimunud kuigipalju geneetilist 20 Samas, lk.96. 21 Kalevi Wiik, lk.93. 22 Samas, lk.107. 23 Samas, lk.108. 24 Samas, lk.90. 25 Hilisgermaani keelt räägiti lehterpeekrite kultuuris (Alpidest Kesk-Rootsini ja Volõõniast Hollandini) ja megaliitkultuuris (Kesk-Euroopa). 26 Kalevi Wiik, lk.196-197. 27 Samas, lk.224. 4 segunemist ja keelemõju oli peaaegu ühesuunaline ehk skandinaavia keel mõjutas saami keelt suuremal määral kui saami keel skandinaavia oma. Uuema teooria kohaselt aga elasid saamid ammusest aegadest laiadel aladel Skandinaavias, vähemalt kogu sellel alal mis asub põhja pool limes norrlandicust, võimalik, et ka palju rohkem lõuna pool
Stevini mõju teaduse käigule võinuks olla aga palju suurem, kuid sügavtõsise isamaalasena ei tunnistanud ta peale hollandi keele ühtki teist ja laiem teadusavalikkus sai tema esimesed tõlked ladina ja prantsuse keelde. Muutused majanduses Juba 12. sajandil tootis mõni linn raha eest turul müüdavaid kaupu. Majandamise vormina muutus see valdavaks siiski alles 15. aastasajal kitsal maaribal Itaaliast läbi Lõuna-Saksamaa ja Reinimaa Hollandini. Veneetsias, Genua, Firenze ja Milaano saavutasid poliitilise ja majandusliku sõltumatuse ning ehitasid üles renessansi tsivilisatsiooni sädeleva kunsti- ja vaimueluga. Kirikust ei olnud tarvis lahku lüüa, paavsti troon sai annetusest kopsakat tulu. Saksamaal kutsus see aga esile Lutheri reformatsiooni. Kihama lõid Ungari ja Hispaania. Prantsusmaal, Hollandis ja Inglismaal omandas reformatsioon veelgi radikaalsema kalvinismi kuju, mis kiriku võimu ei tunnistanud
taustale musta v valgega maalitud spiraale ja meandreid. Diminist on leitud pottsepaahi. Diminis juveliirikunstile spetsialiseerunud käsitöölised, tegid ka merikarpidest ehteid. Neoliitikumi lõpul ja varasel pronksiajal käis Dimini alla. Euroopa põhjapoolsematel aladel on kliima mõõdukam kasutati teistsuguseid viljelustehnikaid. Üks sealseid kultuure sai alguse Doonau keskjooksu piirkonnas paelkeraamika kultuur (u 55004500 eKr). Levis see Lõuna-Hollandini läänes ja idas Visla jõeni ja Dnestri ülemjooksuni, levis ka Ida-Prantsusmaal ja Rumeenias. Üldiselt kontsentreerus rohkem sisemaa-aladele. Põhjapoolsetel rannikualadel elasid sel ajal inimesed veel anastava majanduse tingimustes. Kõige tihedamalt on paelkeraamika kultuuri muistiseid Doonau keskjooksul, Elbe ülem- ja keskjooksul ning Reini ülem- ja keskjooksul. Kuigi räägitakse ühtsest paelkeraamika kultuurist, oli selles ka rida lokaalseid nähtusi. Eristatakse kolme varianti: 1
ristisõdijate vaimulike ja kaupmeestega saabusid Eestisse ka kultuurilised uuendused Reinimaa ja Vestfaali piirkonnast. Uuteks nähtusteks on linnad, linnused ja mõisad, kloostrid ja kihelkonnakirikud. Side Eesti naaberaladega- Keskaegne Liivimaa oli tihedalt seotud kõikide naaberriikidega, tegemist oli Euroopa viimase provintsina. Munga ja rüütliordud ning kaupmeeste ühendused sidusid Liivimaa tugevalt teiste Euroopa piirkondadega. Hansa suhestikuvõrgustik jõudis Hollandini ja Portugalini. Keskaegse Liivimaa allikad on üle Euroopa. Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias- Varauusaja kroonikud käsitlesid esimestena Liivimaa 12. saj lõpu - 16. saj alguse perioodi kui eraldi perioodi. Tuntuim neist oli kirikuõpetaja Balthasar Russow (1536-1600), kes kirjutas "Liivimaa kroonika." Protestantlik luterlik perspektiiv, autor sidus kogu perioodi katoliiklikuks tervikuks, mille lõpetas Liivi sõda, kui rüütliordu valitsemine lõppes. 16
annaabi.ee 
