Peamiselt keskendutakse iatrokeemias kehavedelike ja kolme keemilise aine- elavhõbeda, soola ja väävli- tasakaalule organismis. Paracelsus oli palju õppinud mees. Ta reisis päealt ülikoolis lõpetamist mööda Euroopat ning Aasiat ringi, omandes erinevaid teadmisi. Paracelsus arvas, et inimese keha on keemiliste ainete ning protsesside kogum. Ta mõtles välja täiesti omamoodi lähenemise ravile. Paracelsus Paracelsus päris nimega Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus Von Hohenheim sündis Saksamaal 1493 aastal ning suri 1541 aastal. Nime Paracelsus võttis ta endale vana-Rooma arsti Aulus Cornelius Celsuse järgi, üritades sellega väita, et on temast parem arst. Paracelsuse isa oli õppinud keemik ning arst. Lavanttal Pauli kloostris õpetas isa oma pojale esimesed teadmised keemia ning inimkeha seotusest. 16-aastasena läks ta õppima meditsiini Baseli Ülikooli. Oma bakalaureuse õppe lõpetas ta Viini Ülikoolis, ning doktori kraadi omandas Ferrara Ülikoolis.
Uskliku inimese jaoks lahendatakse elu tekkimise küsimus lihtsalt: see on jumala looming, s.t. ime. Keskajal olid kasutusel samad taimsed tuimastusvahendid kas jookidena või taimeekstraktidega immutatud nn. narkoosikäsnadena, mille läbi hingates või neid imedes tundsid haiged kergendust. Seega jäi valutustamine keskajal vanade kultuurrahvaste tasemele. Šveitsi looduseuurija ja arst Paracelsus (1493-1541), kodanikunimega Theophrast Bombast von Hohenheim, oli keskaja väljapaistvamaid teadlasi. Ta kasutas arenevat keemiat meditsiiniliste küsimuste selgitamiseks. Kogenud sõjakirurgina töötas ta välja haavaravi meetodid. Tema ettepanekul kasutati adstringeerivaid sidemeid ja anti haavatule organismi üldseisundi tugevdamiseks mitmesuguseid jooke. Andreas Vesalius (31. detsember 1514 – 15. oktoober 1564) oli flaami anatoom ja arst. Vesalius pööras suurt tähelepanu anatoomilistele joonistustele. Ta tegi ise täpseid joonised oma
tegi tähelepanekust õige järelduse"). Verejooksu kontrolli alla saamist peetakse samuti Paré teeneks. Ta töötas välja (tegelikult võttis taaskasutusse kreeklaste, Galenose ja araablaste teada olnud) veresoonte ligeerimise tehnika amputatsioonidel. Zgutte ja klambreid hakati kirurgias laialdaselt kasutama siiski alles 19. sajandi teisel poolel (nt Jules Pean, võtab kasutusele praegu tema nime kandvad klemmid). Paracelsus (1494-1541) õige nimega Theophrastus Bombastus von Hohenheim, oli skandalist ja reformaator. Tema panus oli see, et tuli tagasi ontoloogilise haiguskäsitluse juurde haigus sai asjaks iseeneses (mitte osa haige inimese elust, ilmavaatest, ,,karmast" vms) ning seega sai võimalikuks tõsisem materialistlik lähenemisnurk haigustekitajate otsimisele ja nendega võitlemisele. Samas oli Paracelsuse ontoloogilises lähenemises piisavalt müstikasse kaldumise võimalusi, mida Paracelsus ka tegi.
Ka liigitas ta aedu omaniku positsiooni ja jõukuse alusel, lihtsa maainimese aed pole sarnane jõuka linnakodaniku omaga. Hirschfeld innustas ka teisi ülikuid, mille tulemusena hakati 1774. a rajama Hohenheimi parki. Eeskujusid võeti antiigist, hooned olid gooti stiilis, oja paisutati üles veelahkudega tiigiks. Oli ka romantilisi rajatisi: nt Goethe aiamajake Weimaris Ilmi pargis. Wörlitzi eeskujul tekkis 18. saj lõpul terve hulk parke. Wilhelmshöhe Kassel'is ja Hohenheim (1774) Stuttgart'i lähedal on kujundatud romantilises stiilis. Viimane on eriti rikas mitmesuguste meeleolukate detailide poolest. Põhiideeks on siin idülliline külake üles ehitatud rooma stiilis varemete vahele. Lääne-Saksamaal sai aedade-parkide kujundajana tuntuks Friedrich Ludwig von Sckell (1750- 1823). Mitmed Euroopa kujundajad (Le Nôtre, Lenné) on pärit aednike perekondadest, nii temagi
annaabi.ee 
