Säilinud on ka Tiidemanni reklaamlehed, kus ta inimesi enda juurde "päevapildi õppimisele" kutsub. Ateljeest loodusesse Kui esialgu fotograafid vaid inimeste ja linnavaadete pildistamisele keskendusid, siis 20 sajandi alguses tekkisid juba külapiltnikud, kes lisaks inimestele ka loodusvaateid tegema hakkasid. Fotograaf Aadu Treufeldt (avas ateljee 1904.aastal Pilistveres) on pildistanud külaelu: heinategu, hobuvankrit jne. Aastatel 19061908 viibis ta aga fotograafina KaugIdas, millest samuti on fotosid säilinud. Johannes ja Karl Luckin (Valgamaa) on fotografeerinud pulmi, lisaks viibis Karl aastatel 19001908 misjonärina Kilimandzaro jalamil, reisist on eksponeeritud 4 tööd. Priidu Viilup (avas ateljee 1910. aastal Tallinnas) on fotodel kujutanud enamasti talurahvast säilinud on grupifotod ning ka portreevõtted.
Peamiseks probleemiks on olnud ikka kümnetest tuhandetest sõduritest ja tuhandetest hobustest koosneva armee varustamine toidu- ja hobumoonaga. Rännakutel tuli läbida tuhandeid kilomeetreid, vedades piiratud kandejõuga hobuvankritel kaasa sadu tonne toidumoona. Viieteistkümne mehe kohta oli üks hobuvanker, mida vedas kaks kuni neli hobust. Nii liikus 17. sajandil 120 000 mehest koosneva armeega rännakutel kaasa kuni 8 000 10 000 hobuvankrit, mida vedasid 20 000 30 000 hobust. Kuna pikka aega kestva rännaku tarvis ei jõutud nagunii kogu toidumoona kaasa vedada, toitus sõjavägi lisaks ka peatuspunktides hangitud toiduainetest. Suur osa toidust hangiti kohapeal kas siis sellepärast, et pikaajaline toidu ladustamine ja säilitamine polnud võimalik või siis oli vajaliku moona kogus liiga suur. Pikemaaegsemal laagrissejäämisel ähvardas sõjaväge nälg. Ellujäämiseks pidi olema pidevas liikumises. Alles
Peamiseks probleemiks on olnud ikka kümnetest tuhandetest sõduritest ja tuhandetest hobustest koosneva armee varustamine toidu- ja hobumoonaga. Rännakutel tuli läbida tuhandeid kilomeetreid, vedades piiratud kandejõuga hobuvankritel kaasa sadu tonne toidumoona. Viieteistkümne mehe kohta oli üks hobuvanker, mida vedas kaks kuni neli hobust. Nii liikus 17. sajandil 120 000 mehest koosneva armeega rännakutel kaasa kuni 8 000 10 000 hobuvankrit, mida vedasid 20 000 30 000 hobust. Kuna pikka aega kestva rännaku tarvis ei jõutud nagunii kogu toidumoona kaasa vedada, toitus sõjavägi lisaks ka peatuspunktides hangitud toiduainetest. Suur osa toidust hangiti kohapeal kas siis sellepärast, et pikaajaline toidu ladustamine ja säilitamine polnud võimalik või siis oli vajaliku moona kogus liiga suur. Pikemaaegsemal laagrissejäämisel ähvardas sõjaväge nälg. Ellujäämiseks pidi olema pidevas liikumises. Alles
võttis suurt hoogu. Karl Benz alustas esimest autotootmist 1889 aastal, peale seda, kui tema abikaasa, ilma tema nõusolekuta, sooritas esimese pikamaa sõidu (108km). See automaraton (tolle aja jaoks – tohutu distants) näitas palju paranemisruumi auto komponentidele, mis oli arvestatud tootmise algusel . Samal aastal Gottlieb Daimler ja Wilhelm Mayback ehitasid sõiduki nullist, mitte kasutades selleks mootoriga hobuvankrit. Neid peetakse esimese mootorratta – Daimler Rietwageni – leiutajateks [1]. Ühe sajandiga autotööstus läbis tohutu arengu. Ümberehitatud hobuvankritest, kus mootori võimsused oli alla ühe hobujõudu ning kiirused kuni 20 km/h, autotootjad jõudsid autonoomsete autode (ka omavahel suhtlevate autode) paradigmani. Ei ole kaugel see hetk, kui autojuhtimisoskused muutuvad üksikute harrastajate hobiks. Koos autotööstuse arenguga kasvas ka tootmise ja arenduse keerukus. Autotootjad olid
Ränna- kutel tuli läbida tuhandeid kilomeetreid, vedades piiratud kandejõuga hobuvankritel kaasa sadu tonne toidumoona. Viieteistkümne mehe kohta oli üks hobuvanker, mida vedas kaks kuni neli hobust. Nii liikus 17. sajandil 120 000 mehest koosneva armeega rännakutel kaasa kuni 8 000 – 10 000 hobuvankrit, mida vedasid 20 000 – 30 000 hobust. Vahemaa, mille tagant oli mõeldav armeeüksusteni varustust efektiivselt transportida, oli 60–80 miili. Kaugemalt moona vedamisel oleks vedajad selle ise ära tarbinud. Sel põhjusel ei tohtinud tagala moonaladu jääda edasiliikuvast armeest kaugemale kui 80 miili.
annaabi.ee 
