preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles 1226. aastal ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks. Varbola linnus Muinas-Eesti suurim, asetseb Raplamaal, 55 km kaugusel Tallinnast. Vägev, 12. sajandil ehitatud kants esitab väljakutsuvaid mõistatusi. Maalinnuse müüride ladumiseks on tulnud murda ja kohale vedada umbes veerand miljonit hobusekoormat paekive. Kust võeti ses inimlagedas paigas selleks tööjõud? Lisaks on allikate põhjal alust arvata, et Varbolas valvati suuri varandusi ja hõbedahunnikuid. Kust see rikkus talupoegadel? Korduvalt kroonikas mainitud kants jäi vaenlase poolt vallutamata. Ka peale ristisõdu ja maa alistamist saksa ja taani võimude poolt paistab linnus olevat edasi püsinud. Varbola kui võimas kants, mis suudaks kaitsta kaupa ja kaubateed püstitati ilmselt 11. sajandi 60-tel aastatel
jäi vähemalt ühe päeva tee, nõnda oli võimalik ennetada ootamatuid rünnakuid mere poolt ja ida poole 5 km kaugusele ehitati julgestuseks väike abilinnus. Varbola linnus ehitati tollase muinaseesti ehitustehnika viimase sõna järgi. Varem kaitsti linnuseid veetõkke ning järsul veerul asuva pihttaraga. Nüüd aga hakati rajama kivist kuivmüüritist. Tööde maht oli hiigelsuur hobustega veeti kohale 30 000 m³ kive, s.o. umbes veerand miljonit hobusekoormat! Kivimüüritise harjale ehitati palkidest kaitserinnatis ja kõrgemad tornitaolised rajatised. Nii ida- kui lääneküljel asus üle 2 m laiune väravakäik, mis olid mõlemalt poolt üles laotud kahekordsete kivimüürseintena ja toestatud jämedate puupostidega. Käik oli ülalt kinnine ja selle peal või kõrval paiknes arvatavasti tornrajatis. Linnus ise on ca 2 ha suurune ja tema keskel on näha 1938.-1939. aastal lahti kaevatud 15 m sügavune linnuse kaev
Algelistel ahjudel oli see tehtud kividest, mis kaldu asendis ülemiste servadega üksteise vastu toetusid. Tundub, et selline konstruktsioon on väga vana päritoluga; hiljem asendus see täiuslikuma võlvkaarekonstruktsiooniga (Tihase 1974: 104). XIX sajandil ehitatud ahjude kerisekive kandsid tavaliselt võlvkaared. Väiksematel ahjudel oli ainult üks võlvkaar, suurematel kaks ja mõnikord isegi kolm võlvkaart. 12 Võlvide peale laoti paar hobusekoormat kerisekive, mis olid umbes paari rusika suurused kivid. Kivid pidid olema eelnevalt pestud ja puhtad. Selleks et kerisekivid võlvide vahelt ahju tulepessa ei kukuks, paigutati võlvide vahele risti suuremad piklikud kivid (Tihase 1974: 105). 13 Joonis 6. Kõik ahjude võlvkaared (Võlvkaared. Vikipedia) 14 Pildil olevate tähtede tähendused: · A - madal kaar · B - hääliku kaar
nn. loodusravimite jt. loodustoodete valmistamisel. PUUSÜSI Ülevaade traditsionaalsest kasutusest Puusöe valmistamist ehk miilimist on Eestis harrastatud sajandeid. Sütt vajasid peamiselt sepad, kuid ka mitmesugused muud ametmehed linnas ja maal. Puusüsi oli üheks tavalisemaks laadakaubaks. Kõige enam põletati Eestis sütt 19. sajandil. Metsas põletati sütt kas maa peal või maa sees. Mõlemal juhul laoti riita 5-6 hobusekoormat ligi 2 meetri pikkusi puuronte, kaeti nad pealt õhukindlalt mätastega ning süüdati põlema.(Viires, 1975). Õhupuuduse tõttu ei põlenud rondid ära, vaid muutusid puusöeks. Ühe puudekuhila söeks miilimine kestis keskmiselt 3 ööpäeva. Selle aja sees tuli õhu juurdepääsu hõõguvatele puudele pidevalt reguleerida mättaid kord ära võttes, kord lisades. Söe miilimine toimus tavaliselt sügiseti või kevaditi. Puusütt saadi ka tõrvaajamise kõrvalsaadusena
annaabi.ee 
