Kõrtside lõpp: paneks kõrtside aja paika 1900 ametlikult Vene tsaaririik keelas viina müümise. Kõrtsid läksid pankrotti mida sa ikka müüd. Osa kõrtse tegeles veel õlle ja muu söögi-joogi joomisega aga lõpuks läksid ikkagi hingusele. Kõrtsid kaotasid oma tähtsuse. Kõrtside puhul tuleb teha 2 selget vahet: külakõrts kohalik kõrts, 2-5 versa tagant; maanteekõrts riiklikult korraldatud postivedu, postijaama ülesanne. Hobupostijaamad tegutsesid juba varem kui 18.saj oma funktsiooniga juba Rootsi kuninga ajal (17.saj algus) korraldati/korrastati maanteekõrtside ja hobupostijaamade süsteem. Seda korraldust on hästi näha maanteemuuseumis. Kokkuvõtlikult paari punktiga: Rootsi ajal pandi alus korraldatud postiasjandusele, postimees ja postitõlla liikumine oli väga täpselt ette antud ja nii nagu 20sajandi I ja ka II poolel (1950-60 aastatel) maarahvas vaatas sageli põllupealt vaatas just
ja nurga kõrtse,kogemata kannustavad kõrtsid talurahva liigjoomisele,teisest küljest on see vajalik,et igapäeva raskest tööst lohutust leida,, . Enamasti arvestati miili pikkust 7,4 km- ga.See oli saksa miil,samal ajal oli ka kasutusel Rootsi miil ja veel ka verst.Arvati, et iga kiriku juurde võiks ehitada sooja ruumi, kus igaüks end soojendada saaks. (J. Chr. Brotze Viljandi lähedal asunud kõrtsi interjöör 1800-pilt) Teos Kalvi Aluve,, Maakõrtsid ja hobupostijaamad Eestis,, räägib hoonete arhitektuurist.Kõrtside andmed arvukuse kohta,üks vähestest olemasolevatest teostest maakõrtsidest ja hobupostijaamadest. On öeldud,et Eesti kubermangus 18. saj-i lõpus asus 1224 kõrtsi. 1283 aastal oli juba 1423 kõrtsi ja nendest maakõrtse oli 1112 , linna kõrtse 311.Tallinnas 282 kõrtsi,Rakveres 9, Paides 10,Paldiskis 10, lisaks kõrtsidele oli Eestimaa kubermangus Tallinnas 6 restorani,6 võõrastemaja,Haapsalus, Rakveres ja Paldiskis võisid
Sarnaselt varasema ajakirjandusega samuti ühemehetöö. Ka algsel perioodikal polnud autoriga tagasisidet. Kirjeldas vahel ka lähimineviku sündmusi. Rahva hulgas levisid ka ärevate päevasündmuste teemalised käsikirjad (kirjandusliku taotlusega). Keskaegsed lihtrahva kommunikatsiooni võimalused ja kanalid. Ülemkiht kasutas sageli virgatseid (käskjalgu). Lihtrahvale loeti tähtsamaid teateid ette linnaväljakutel. Hiljem tekkisid suurte teede äärde hobupostijaamad, kus kaubanduse arenedes ka teadete paljundamisega (käsitsi) tegeleti. Eesti riiklik postikorraldus pärineb 17. saj. I poolest. Postiametnikud koostasid ka käsikirjalisi sõnumikke (eri valdkondade sündmused). Trükikunsti leiutamise järel tulid muidugi juba ajalehed ja muu kraam. Vot. Milline oli Eesti talurahva kommunikatsioonikultuur 19. sajandil? Seda mõjutanud tegurid. Loeti kalendreid (levisid suurte tiraazhidega), rahvaraamatuid ja ka plakateid. Ja ajalehti. Loomulikult säilis
* aedviljad ja aiataimed – kapsas, kapust(as), pooskanep, porgand, pälvin, uurits, kiila, leika, tatsa, pärnik – kasvuhoone * puuviljad – jablik/jablok/jõblak, smaroda, arbuus, (a)pelsin * teraviljakasvatus – aglets, tatar/tatik, noovina Kalandus – vene kalurite mõju eesti kalastuse arenemisele on olnud esmajärgulise tähtsusega. Näiteks sõnad jaakar, kopsik, koss, ragatka, abar, nast, nogi, kleionka. Liiklusvahendid ja transport - esimesed hobupostijaamad rajati Eestisse juba 16. sajandi teisel poolel, mida tähistab sõna jaam tulek eesti keelde. Postijaamade ja osalt ka mõisate kaudu said eesti keeles tuntuks hobusõidukite nimetused – kaleska/kalluska, karet/karetka, lineika. 1870. aastal avati Tallinna-Peterburi raudteeliin ja selle kaudu tuli eesti keelde palju sellealaseid laensõnu: dresiin, kalonka, konka, reelka/relss. Kaubandus ja mõõdud – Liivimaal tegutses juba 15.-16. sajandil palju vene kaupmehi
annaabi.ee 
