Loodusseadus on Locke'i jaoks lihtsalt mõte, et inimkonda tuleb säilitada niipalju kui võimalik. Locke'i arvates on selge kohustus mitte kahjustada teisi loodusseisundis, ja meil on isegi kohustus neid aidata, kui saame seda teha iseennast kahjustamata (Wolff 1996). Kuid arvan, et see mõte ei toimiks reeglite puudumisel, ma ei usu, et inimesed suudaksid elada nii, et nad ei kahjustaks oma tegevusega teisi. Ülevaltoodu põhjal on selge, et Hobbesil ja Locke'il on väga erinevad arusaamad Loodusseaduste iseloomust. Aga neil on ka erinev arusaam terminist ,,loomulik vabadus". Hobbesi jaoks on see selline, et meil on loomulik vabadus, tähendab öelda, et sageli võib olla täiesti ratsionaalne ning väljaspool moraalset kriitikat teha ükskõik mida, mis aitab tagada meie enda ellujäämist, isegi kui see tähendab süütute ründamist. Locke'i arusaam on hoopis
inimese volile, mis on mõistuspärane niivõrd, kuivõrd ületab algseisundit, või mõistuspärasuse (ratsionaalsuse) seadustele, mille omavoliline muutmine on irratsionaalne.] [24]Uusaja naturalistliku loomuõigusfilosoofia jooned (Luts lk 99): 1)Loomuõiguse tuletatavus inimese empiiriliselt tajutavast loomusest. 2)Loomuõiguse käsitlemine inimestele loomulikus algolukorras kuulunud vabadusena (negatiivsena Hobbesil ja positiivsena Lockel, Rousseaul). 3)Inimühiskonna käsitlemine mehhaanilis-kausaalsete loodusseaduste toimealana (naturalism tähendabki, et viimases instantsis on kõik nähtused seletatavad loodusteaduslike meetoditega; füüsika kui loodusteaduse etalon: vaatlustulemuste matemaatiline tõlgendamine; naturalism on reduktsionistlik: väited moraali ja eetika kohta on tegelikult väited looduslike faktide kohta; mitteautonoomne eetika).
oma võimeid kuritarvitada (nagu Hobbes ise väidab). Nõnda siis ei tohiks öelda, et metslased on kurjad sellepärast, et nad ei tea, mis tähendab olla hea -- sest neid ei takista kurja tegemast mitte vaimuvalguse kasv ega seaduse kammitsad, vaid mõõdukad kired ja teadmatus pahedest: Tanto plus in illis proficit vitiorum ignoratio, quam in his cognitio virtutis.22 On muide olemas veel üks printsiip, mis aga Hobbesil märkamata jäi. See printsiip on antud inimesele, et teatud puhkudel talitseda tema ülemäära ägedat eneseimetlust, ning juba enne säärase eneseimetluse sündi hoidis see vaos tema pimedat enesesäilitustungi.23 Ühelt poolt on inimene vägagi huvitatud iseenda heaolust, kuid teisalt tasakaalustab seda kaasasündinud vastumeelsus, mida 22 "Teadmatus pahedest teeb neile rohkemkasu kui teistele teadlikkus voorustest." (Justinus, Hist. II, 2, 15.) Tlk. 23
Võimude lahusust ei ole! Mõiste "autoriteet" "legitiimne võim"; võim võib põhineda jõul, kuid tegelikkuses saab väga harva kaua aega vaid jõule toetudes valitseda. Autoriteet on seotud legitiimsusega ehk õigusega võimu omada. Peab leiduma mingi põhjus, miks inimene peaks alluma ja miks on õige kellegi teise võimule alluda. Platonil oli selliseks autoriteedi allikaks valitseja tarkus, Hobbesil on jõud ja kord suutlikkus tagada korda. Rousseaul omab autoriteeti vaid selline võim, mis esindab üldist tahet (rahvasuveräänsus). Mõiste "kord" vastandiks on korratus, anarhia. Hobbesil vastandub kord loomuseisundile, st ilma poliitilise võimuta kord puudub. Anarhistid aga leiavad vastupidiselt, et võim/riik on vabaduse vastand, kuna nõuab kuuletumist (muidu karistab), on ratsionaalse mõtlemise
annaabi.ee 
