väiksemate varudega." Talupoegade vastupanu murti ulatusliku küüditamisega 1949. aasta märtsis. Plaanid nägid ette Eestist välja saata 22326 inimest, sealhulgas enam-vähem kõik ,,kulakud". Küüditamise läbiviijaks olid julgeoleku, miilitsa ja sõjaväeosade kõrval kohalikud parteiaktivistid. Küüditamise ohvriks langes 20722 inimest. Paljudel õnnestus siiski varjuda, ja et tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, ei puudutatud enamikku neist hiljem. Küüditatute vara riisuti küüditajate poolt. ,,Meie külast viidi Siberisse üks vanem naisterahvas, kelle mees oli enne olnud vangis. Sellega seoses tekkis meiegi perel suur kartus, et meid saadetakse maalt välja, sest meid oli varasemalt kuulutatud kulakuteks. Õnneks oli selleks ajaks valla partorg vahetunud ning uus mees tõmbas meie nimed väljasaadetute hulgast maha. Pääsesime kõige hullemast ning
"kulakluse kui klassi likvideerimist". Kollektiviseerimisele vastuseisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest -- 2,5% rahvast. Sundasumisele saadetutest koguni 80% olid naised ja 8 lapsed. Nad saadeti põhiliselt Krasnojarski Kraisse ja Novoibrski oblastisse. Paljudel õnnestus siiski varjuda ning, et tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei puudutatud. Enim kannatasid tänased Viljandi, Valga ja Pärnu maakond. Märtsiküüditamise teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu (üle 90 % küüditatutest), et hirmuõhkkonnas saavutada nende "vabatahtlik" kolhoosidesse ühinemine ning ühtlasi võtta toetuspind metsavendluselt. Märtsiküüditamine täitis oma eesmärgi täielikult: kui enne seda oli kolhoosidesse astunud ainult 11 000 talumajapidamist ehk alla 9% talude üldarvust,
meelest sotsiaalselt ohtlik ning lisaks andis talurahva paljaks riisumine kolhoosidesse ajamise kaudu parima võimaluse relvastatud vastupanuliikumise baasi hävitamiseks. Kollektiviseerimisele vastu seisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest -- 2,5% rahvast. Deporteeritutest koguni 80% olid naised ja lapsed. Paljudel õnnestus siiski varjuda ning et tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei puudutatud. Märtsiküüditamine täitis oma eesmärgi täielikult: kui enne seda oli kolhoosidesse astunud ainult 11 000 talumajapidamist ehk alla 9% talude üldarvust, siis nüüd astusid ühe kuuga kolhoosidesse rohkem kui pooled pered. Aasta lõpuks oli ligi kolmes tuhandes väikeses kolhoosis kiratsemas juba 80% taludest, paari järgneva aastaga ühendati neisse peaaegu kõik majapidamised. Kes kolhoosi ei astunud, sellelt võeti maa ikkagi käest
sotsiaalselt ohtlik ning lisaks andis talurahva paljaks riisumine kolhoosidesse ajamise kaudu parima võimaluse relvastatud vastupanuliikumise baasi hävitamiseks. Kollektiviseerimisele vastu seisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest - 2,5% rahvast. Deporteeritutest koguni 80% olid naised ja lapsed. Paljudel õnnestus siiski varjuda, kuna tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei puudutatud. Peale nõukogude võimu kehtestamist hakati eesti kultuuri vägivaldselt sulatama uueks "nõukogude rahva" kultuuriks. Selle eesmärgi täitmiseks suunati kõik nõukogude propaganda jõud. Vene keelest kujunes mitte üksnes ühe kultuuri keel, vaid venestamise vahend. 1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku realismi
annaabi.ee 
