praegu. Tihtipeale tunduvad paljud asjad ja teadmised mõttetutena. Arvame, et me ei vaja neid elus ja paljude asjadega nii ongi. Kuid kas me sis vajame kõike mida õpime või ei, annab õppimise harjumus meile peale saadavate teadmiste ka palju muud.Harjumuse õppida, olla kannatlik, tahte saada targemaks ja osata kasutada seda, mida oleme õppinud. Vanemad on öelnud mulle, et iga elatud aaastakümme õpetab ka midagi. Tahaks hirmasti, et mul võimalikult palju meeles püsiks ja ma oskaks nende teadmistega, mis ma praegu omandan ka paljude aastate pärast midagi peale hakata. Seega võib päris ausalt öelda, et terve elu on õppimine.
ta oleks saanud väga hästi sealt ära minna. Kuid kuningas ootas mingit märki või nõuannet, et kuidas koju saada. Tark mees, aga samas nii loll. Tänapäeval on ka ütlus,Odüsseia, mis tähendab, et protsess on ülipikk ja sündmuste- nin katsumusrohke. Tõesti oli kuningas Odüsseia pikk rännak, mil toimus palju sündmusi ning tuli võidelda elu eest. Võib öelda,et l õpp hea, kõik hea. Kuningas naases koju, tappis kõik kosilased, kes tahtsid hirmasti tema naist ning vara endale. Üllataval kombel rahvas andestas talle isegi siis, kui ta tappis nii palju mehed ära ning oli ka kõik kaotanud Trooja sõjas. Rahvas lihtsalt austas teda, ta nimi oli kõikvõimas, Odüsseia. Kõik igatsesid ja ootasid teda tagasi, sest ta oli lahke,tark ja hea kuningas. Ta hoolis oma rahvast ja ei tahtnud kunagi halba. .
10 miljonit inimest. Ka Skandinaavia sai raskesti kannatada. W. Abeli arvestuste järgi elas Lääne-Euroopas "musta surma" eelõhtul umbes 60 miljonit inimest. 14. sajandi keskpaigaks kahanes see arv kuni kolmandiku võrra. Lääne-Euroopa sotsiaalsele olukorrale andis "must surm" juurde teravust. Inglismaal põhjustas rahvaarvu kiire langus tööjõu puudust ja palga tõusu mis oli kahjulik maavaldajatele ja mõisnikele. 15ndal sajandil oli tunda kosumise hõngu. Katk ei laastanud enam nii hirmasti ja rahvaarv hakkas vähehaaval tõusma. 15. sajandil toimunud tõusu järel hakkas 16. sajandi algul rahavaarv jällegi lähenema enne "musta surma" saavutatud tasemele.
Razumihhin ei saa aga rahu ja tunneb vajadust teda aidata. Põetab kuni Raskolnikovi meelemärkusele tulekuni, ostab talle uued riided jne. Enne tapmist oli Raskolnikov kohtunud mingis kõrtsis joodiku Marmeladoviga, too rääkis talle oma tiisikushaigest agressiivsest naisest Katerina Ivanovnast, prostituudist tütrest Sonjast ja kolmest nälgivast lapsest. Räägib ka sellest, kuidas tal on neist väga kahju nimelt läheks neil kõigil hirmasti raha vaja, et mitte nälga surra, et saada midagi selga, kuid Marmeladov joob kõik maha ja ta ei saa sinna mitte midagi parata. Tema naine on meeleheitel, väga-väga halva tervisega, vihkab Marmeladovit südamest (ta oli enne mingi rikka mehe naine, kuid siis sattus kokku hoopis Marmeladoviga), kuid Marmeladovil on oma perekonnast lihtsalt kahju, sest tema on sitapea ja ei saa sinna mitte midagi teha. Raskolnikov viib ta koju ja tal hakkab hale - jätab neile oma viimase raha
kaasakõlamist. See asetub juba loogilisse konteksti. Mõlemad on talle väga iseloomulikud näidendid, kuid samas ka sellised tekstid, mis olid õigel ajal õiges kohas. Need näidendid avalduvad kuidagi erimoodi, kuid nad polegi nii hirmus erinevad. Mati Unt (1944-2005) Ta on pätit Vooremaalt. Mälestuskildudest, mis ta on hilisemas eas avaldanud, eksponeerib ta seda, et ta on maapoiss, kes läks linna. Ta elas Voore keskusele üsna lähedal. Vanemad hoolitsesid hirmasti lapse eest, tassisid raamatuid koju. Ta tuli Tartusse ja hakkas üha enam muutuma linnapoisiks ja seda linlikkust mitmel moel rõhutama. Kõigepealt läks ta õppima 8ndasse keskkooli (Forseeliuse gümnaasiumisse), mis oli kirjanduskallakuga. Seal õpetas Vello Saage, kes mängib Undi kujunemises olulist, kuid keerulist, rolli. Ta läks edasi õppima Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale (62-67). Siis parasjagu sobival hetkel läks Paul-Eerik Rummo sõjaväkke ja sai tööle Vanemuisesse
annaabi.ee 
