Mitmeid sajandeid tagasi, olid nõus inimesed loobuma kõigest, et hoida oma kõige suuremat ja kallimat varandust, oma peret. Nende heaks tehti kõike mis suudeti. Tollel ajal ei oleks osanud keegi arvata, mis toimub aga tänapäeval. Meie praegusel sajandil läheb müügiks kõik. Enamus meist aga arvab, et kõigel on hind, kõike saab müüa ja samuti ka osta. Ma vaidleks sellele vastu ja ütleks ei. Ei saa müüa omaenda armastust, ei saa osta ema hoolivust ja hingesoojust, kuid saab müüa oma hinge ja peret, nende hind küünib taevasse, aga nii mõnelgi meist, ei ole kahju müüa oma viimane ja kõige kallim varandus ka kõige väiksema penni eest. Kuid miks me just müüme oma kõige suuremat rikkust ja vara? Just seepärast, et me tunneme, et see kõik kuulub meile. see tundub olevat meie endi omand ja väga paljud arvavad, et sellega võib teha kõike, sest on vaid nii-öelda ``kingitus`` mis on meile kingitud
Keha katavad riided, mis ei luba aimata kehavorme. Näod on väikesed, aga suured silmad vaatavad karmilt ja võimukalt. Figuurid asetsevad reas ning hõljuksid nagu õhus. Mosaiikkunstis on värvilised säravad kivikesed üksteisest selgemini eraldi, ega taotle värvivarjundeid. Mosaiike on tehtud ka abtsiidi ülaossa lagedes. Peale uut õitsenguaega on märgatav keisrikultuse taandumine ja Kristuse-temaatika mitmekesisem käsitlus (Daphnni kloostri kirik Kreekas). Ikoonmaalid peegeldavad aga hingesoojust. Vanimad ikoonmaalid olid maalitud enkaustikatehnikas. Alates 8. Sajandist kasutati temperavärve segatuna munavalge, mee või mõne muu orgaanilise sideainega. Maalialuseks oli tavaliselt kokkuliimitud laudadest tahvel. Ikoone peeti pühaks, imet tegevaks objektiks. Püüti säilitada kord kujunenud kujutamisviisi. Nägu on kujutatud pehmejoonelise ning ümarana ja koos kätega on need kontrastis ülejäänud kehaga. Värvid on säravad
Mulle jäi igatahes silma. Gailit ülistas palju kodumaa loodust. Nt kogumikus ,,Ristisõjad" mitmes teoses on kiitust ja ilustamist kodumaa kohta. Ning ka põhjamaa, mille ilusad kirjeldused leiab romaanist ,,Ekke Moor." Loodus ja inimene sageli võrdsed. Looduse muutlikkuses näeb Gailit inimese iseloomu, hingevärinaid ja tujusid. Läbi kodumaa looduse kirjeldab Gailit ka selle inimesi endasse tõmbunud, kinnine, tundeid varjav, samas äärmiselt töökas rahvas, kelle sisemist hingesoojust on esmapilgul raske aimata."Leegitsev süda" - see räägib sellel teemal täpsemalt. Toomas Nipernaadi - Raamat kõigile. Tõi selle romaaniga eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja tüübi. Eeskujuks hulkuriromaanid. Seda nimetatud ka romaaniks novellides.Selles raamatus, mis ma Gailiti loomingu üldiseloomustuse kohta lugesin, oli väga erinevaid variante, lugemismudeleid antud Toomas Nipernaadi lugemise kohta
truudusetust: tekib irratsionaalne püüd "ennetada" partneri kõrvalhüpet iseenda omaga. Partneri petmine võib olla ka oma sisekonflikti lahendamise ja elupingete väljaelamise üheks viisiks, põgenemiseks suhetes peituva valu ja iseenda eest. Truudusetuse soodustamises on oma osa ka neil erootilistel ahvatlustel, millega ajaviitetööstus meid pidevalt provotseerib. Igas abielus on jahenemise perioode, kus eluseltsilise jaoks ei jätku hingesoojust ega mõistvust, kirglikkusest rääkimata. Kui siis kellegagi flirditakse või kergelt armutakse, ei tähenda see veel, et abikaasadevaheline suhe oleks katkenud. Kui neid julgustab teadmine, et teineteist maha ei jääta ja kumbki pool partnerit austab, kannatab suhe välja ka armumishoo. Tekkinud olukord esitab samas väljakutse oma paarisuhte erootilise külje värskendamiseks: elu tuleks korraldada nii, et leitaks enam ühist aega teineteisele ja nauditaks kahekesi koosolemist.
arvates uude elukohta iseseisvalt elama asumisest. (Medar 2007: 32-35) 4. Lastekodu kui kasvukeskkond Lastekodu, mis peaks vanemliku hooleta lapsele olema kodu selle üldinimlikus ning kultuurilises tähenduses, on siiski esmalt asutus, organisatsioon oma eelarve ja personaliga, kellel hoolekandeasutusesga eelkõige töösuhe. Kasvataja saaks olla ema või isa eest vaid juhul, kui ta oma hoolealuseid tingimusteta ja siiralt armastaks. See eeldab aga mitte ainuüksi hingesoojust, vaid ka täielikku pühendumust ning piisaval hulgal privaatsust. Võttes arvesse tegelikke olusid, kasvatajate vähest motiveeritust ning sellest tulenevat kaadrivoolavust, samuti ebapiisavaid materjaalseid vahendeid, ei suuda hoolekandeasutused alternatiivse kasvukeskkonna rollis sageli lahendada eelnevalt tekkinud probleeme ega korvata varasemat kasvatusdefitsiiti. Seetõttu on