Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind. Külm Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... Pikne Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. Järv Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Kas olete näinud?
Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse-eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. ("Pikne")
2.2. Loodusdetailid Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse- eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. ("Pikne")
pikse-eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Pikne sõrmepikkune, aias sambla seest Raske, palav õhk ajab ülesse. hingekitsikus , väike pilveke eemal Tuul mängib pärna lehtega taeva all. /.../ Tuul mängib pärna lehtega, Äkki raksatab. hall taevas, kahvatanud maa. Vihma kallatab, Ja puude lehed muru pääl, tulekirev välk kui haledalt nad seisvad sääl! läigib metsa pääl. /.../
2.2. Loodusdetailid Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse-eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. ("Pikne")
2.2. Loodusdetailid Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse-eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Raske, palav õhk – hingekitsikus –, väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. (“Pikne”)
annaabi.ee 
