pessimistlikumaks. Tema arvates oli ideaalseim valitsemiskord aristokraatia ehk parimatevõim. Parimad olid keskajal rikkamad ja kõrge või kuningliku perekonna sugulased. Platon, aga pidas parimateks neid, kes oma elu püüdlevad tarkuse poole. Platon arvas et inimesel on hingejaod, mis jagunevad 3. Ükshingejagu peaks neist olema domineeriv ja see määrab ära inimese töö. 3hingejagu olid: mõistuslik, söekas ja ihalev hingejagu. Mõistusliku hingejao voorus on tarkus. Söeka hingejao voorus vaprus ja õiglus. Ihaleva hingejao voorus mõõdukus. Mõistusliku hingejaoga inimene sobis siis valitemise ametisse, söekusega sõjalisse ja administratiivsesse, ihalev tootmisega seaotud ametisse. Aristokraatias domineerib mõistuslik hingejagu ja see oligi Platoni arvates ideaalne valitsemiskord. Varsti tõukavad söeka hingejaoga inimesed aristokraadid võimult ja moodustavad timokraatia klassi. Timokraatia on auahnus.Nad hakkavad laiendama alasid ja saavad
justkui kannavad. Põhjendamata jääb küll miks neid hingejagusid peaks just kolm ja mitte näiteks rohkem olema. Samas jääb hing ikkagi üheks olemuseks ega jagune mitte kolmeks iseseisvaks hingeks – tegemist on liigendumisega ühe hõlmava ühtsuse sees. Need kolm on: mõistuslik hingejagu, logistikon, söakas (raevukas) hingejagu, thymos, ihalev hingejagu, epithymetikon. Nii on siin tegemist samuti kolmikjaotusega nagu algete puhul, millest loodi kosmose hing, ning ka nende kolme hingejao vahekord omavahel on analoogiline algete vahekorraga kosmose hinges. Nimelt on mõistus ja ihad kaks vastandlikku hinge poolust, mida vahendab söakas hingejagu kui midagi vahepealset kahe vastandi vahel. Mõistuslik hingejagu on hinge identiteedi kandja. Mõistus püüab mõista asjade olemust. Asjade olemused on Platoni järgi igavesti muutumatud. Nii kujutab ka mõistus endast orienteeritust mõistusliku stabiilsuse, identiteedi saavutamisele. Ihad seevastu soovivad üha midagi
Siit Platoni tuntud tlus, et palju ekslikku on knelenud poeedid ja neile ei ole kohta hveliselt korraldatud riigis. Eetilisest aspektist mjutab kunst eelkige inimese ihalevat, afektiivset poolt. Kunsti puhul pidasid kreeklased eelkige silmas draamakunsti. See kujutas kangelase saatuse dramaatilisi prdeid, mida jlgides oli inimene haaratud kaastundest kangelase vastu, elades nii oma hinges lbi neid samu hirme, kurbusi jt. erutavaid lbielamisi, mis tragdiakangelanegi. Ihaleva hingejao vooruseks on Platoni jrgi aga mdukus. Kunst toimib seega voorusele vastupidiselt: phjustab hingeliste lbielamiste paisutamist, selle asemel et aidata neid mdu piires hoida, mis peaks olema inimese eetiliseks pdluseks. Peale sellist massiivset kriitikat kunsti aadressil tekib muidugi ksimus, miks siis midagi niisugust ldse kasvava plvkonna harimiseks rakendatakse? See toimub hda sunnil. Platoni jrgi ei ole mistuslik hingejagu kuni 20.
poeedid ja neile ei ole kohta hüveliselt korraldatud riigis. Eetilisest aspektist mõjutab kunst eelkõige inimese ihalevat, afektiivset poolt. Kunsti puhul pidasid kreeklased eelkõige silmas draamakunsti. See kujutas kangelase saatuse dramaatilisi pöördeid, mida jälgides oli inimene haaratud kaastundest kangelase vastu, elades nii oma hinges läbi neid samu hirme, kurbusi jt. erutavaid läbielamisi, mis tragöödiakangelanegi. Ihaleva hingejao vooruseks oli Platoni järgi aga mõõdukus. Kunst toimib seega voorusele vastupidiselt – põhjustab hingeliste läbielamiste paisutamist, selle asemel, et aidata neid mõõdu piires hoida, mis peaks olema inimese eetiliseks püüdluseks. Peale sellist massiivset kriitikat kunsti aadressil tekib muidugi küsimus, miks siis midagi niisugust üldse kasvava põlvkonna harimiseks rakendatakse? See tulevat teha häda sunnil. Platoni järgi ei ole mõistuslik hingejagu kuni 20. eluaastani veel
annaabi.ee 
