Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutuseta" teose põhiprobleemid http://www.youtube.com/watch?v=v5HnDWzGOAg Sõda · Raamatutegelased olid sõjavastased. · Peategelased unistasid rahust ja kodust. · Sõda muutis nad külmaverelisteks. · Kättemaks vaenlastele, Himmelstossile · Lõpuks ei osatud enam ette kujutada elu ilma sõjata. · Paul ei mõistnud kellele ja milleks seda sõda vaja on. Vaimne tasakaal · Alandus · Sõduritel tekkisid vaimsed probleemid. · Sõprade surm mõjub laastavalt. · Väärtushinnangute muutus puudub usk tulevikku · Mäng õnnega ja saatusega. · Juhused ellu jäämiseks. · Polnud elu peale sõda puudus eesmärk ja otstarve. Näljahäda
lühikasvulistest tuleneb: nad on alati palju energilisemad ja agressiivsemad kui pikad“ +Poisid pidi nende sõna kuulama. „Neli nädalat järjest olin iga põhapäeval vahiteenistuses ja ühtevalu päevnik; täies varustuse ja vintpüssiga harutasin lagedal, märjal, äsja ümberküntud kesapõllul: „pikali“ ja „püsiti“ ja „püsto, joostes marss, marss!“ – seni, kuni olin mudaklomp ja kokku varisesin; neli tundihiljem näitasin Himmelstossile oma eeskujulikult puhastatud univormi ja varustuse ette, igatahes verele hõõrtud kätega; koos Kropi, Westhusi ja Tjadeniga harjutasin ilma kinnasteta kibeda pakase käes veerand tundi „valvelseisangut“ surudes paljad sõrmed vastu jääkülma püssirauda, sellal kui Himmelstoss luuravalt meie ümber tiirles ja ootas, et keegi meist vähimagi liigutuse teeks ja ta saaks meid käsu mittetäitmises süüdistada.“ „Võimlemistundides pidas Kantorek meile
tagasi mõeldes vajalik. Rindel oli aga asi hoopis teine sest seal käis sõda ja ei olnud aega ülemuse võimutsemiseks. Seal oli ülemus nagu kõik teisedki ning võideldi ja surdi koos. Omavahel oldi koguaeg sõbrad, aidati teineteist jagati head ja paremat sest rinde koledustest oli küll ja rohkemgi veel, et veel omavahel oleks vaja pingeid kruvida. Pealegi olid selleks ülemused, kes neid rahu ei jätnud väljaspool rinnet. Mis maksis Himmelstossile pärast valusalt kätte, kui ta enne noorte rindele minekut nede käest peksa sai. Nende noorte elu sõjas koosneski lõpututes kaevikus istumistes ja rindel edasi tagasi jooksmises. Inimeste tapmises ja omade surma nägemises. See kõik õudus rikkus ära nende inimlikkuse ja muutis nad täiesti erinevaks eelmistest ja tulevatest põlvedest, kes sõja jubedusi ei tunne. Seda sõda kogenud põlvkonda nimetati õigusega ,,kadunud põlvkonnaks",
Kropi, Tjadeni, Westhusi ja Pauli peale oli ta eriti vihane ja nõudis palju. Paul pidi kord ta voodit 14 korda üles tegema, kuna Himmelstoss leidis alati millegi, mille kallal nokkida. Ta pidi Himmelstossi igivana ja kivikõva saapapaari pehmeks mudima. Allohvitseri käsu peale on ta hambaharjaga meeskonnaruumi põrandad puhtaks küürinud, kasarmuõuelt koos Kroppiga lume ära rookinud. Lund rookides külmusid nad, kuni ilmus üks leitnant, kes saatis nad kasarmusse ja tegi Himmelstossile kõva peapesu. Selle tagajärjeks pidas Himmelstoss nende peale veel suuremat viha. Ühel pühapäeval, kui Paul ja Kropp kahekesi käimlaämbreid üle kasarmuõue vedasid ja puhtaks küüritud 5 Himmelstoss nendest mööda kõndis ning küsis, kuidas see tööots neile meeldib, teesklesid nad tagajärgedest hoolimata komistamist ja kallasid Himmelstossile ämbrid jalgadele
(.kui sõda oleks läbi..."ma napsaks endale kohe ühe prõnnaka litsaka, säärase priske köögitädi, tead, kellel on midagi küljes, millest kinni hoida ja ilma pikema jututa paugupealt voodisse") Ent samas Haie ütleb, et ta vist jääks pigem sõjaväkke allohvisseriks, kuna see on rahuajal parem kui turvast lõigata ja hiljem võiks saada politseohvitseriks. Kat arvab, et sellest ei saaks asja. Tjadeni ainus mote on aga kättemaks Himmelstossile. Deterring aga lihtsalt töötaks oma farmis. Ilmub Himmelstoss, kes mehi kummaliselt tervitab. Nad on vaenulikud. Tjaden ütleb talle, et ta on paskade pask ja on ise väga rahul, et sai selle lõpuks välja öelda. Ent Himmelstoss ährvardab teda sõjakohtuga, Kat on ainuke, kes usub, et nii ka läheb ja sellest tuleks suur jama. Tjadeni see ei huvita ja ta lahkub, et vältida ülemaid.
annaabi.ee 
