" Kuna on olemas ka väga palju intelligentsusteooriaid, siis on psühholoogid jaganud need kaheks põhigrupiks: 1) Intelligentsuse struktuuri mudelid ja 2) Intelligentse käitumise aluseks olevaid protsesse e. infotöötlust käsitlevad mudelid. Need kaks põhigruppi jagunevad veel omakorda väiksemateks alarühmadeks: 1) a) üldandekuse e. ühe faktori mudelid; b) esmaste e. primaarsete võimete mudelid ning c) võimete hierarhilisteks mudeliteks. 2) See rühm järgib peamiselt Robert Sternbergi ,,intelligentsuse triaadilist teooriat", mille järgi on intelligentsusel kolm peamist aspekti: a) komponendiline aspekt: informatsiooni analüüsis osalevad vaimsed võimed; b) kogemuslik aspekt: kogemuste kasutamine probleemi lahendamisel ja c) kontekstiline aspekt: intelligentsuse rakendamine igapäevastes situatsioonides. Intelligentsitaset mõjutavad nii pärilikkus kui keskkond. Tänapäeval mõõdetakse intelligentsust juba ka
jälgimise järgi. Süsteem on jälgitav ajavahemikus (t0, t1), kui süsteemi olek hetkel t0 on üheselt määratav väljundite kaudu intervallis (t0, t1). Süsteemi tundlikkus Süsteemi käitumisomaduste sõltuvus süsteemi parameetrite muutustest. Tagasiside võimaldab vähendada süsteemi tundlikkust teatud parameetri suhtes. Süsteemid, mis koosnevad allsüsteemidest ja kus ühed süsteemid on teistele ülemsüsteemideks, nimetatakse hierarhilisteks süsteemideks. 1. tase - staatilised süsteemid. See on struktuurskeemide tase, skeemid, geograafilised kaardid, päikesesüsteem jm. 2. tase - lihtsad dünaamilised süsteemid. Siia kuuluvad täpselt töötavad kellad ja muud mehaanilised masinad. 3. tase - lihtsad küberneetilised süsteemid. Antud taseme süsteemideks on süsteemid, mis sisaldavad info edastamist ja kogumist ning, mis on mingis mõttes isereguleeruvad ja suudavad tagada teatud piirides mingit tasakaalu. Näiteks termostaat,
Hans Eysenck (19161997) Intelligentsuse struktuuri mudelid a) üldandekuse e ühe faktori mudelid (Alfred Binet, Lewis Terman, Edward Thorndike ja Charles Spearman). Spearmani (1927) jaotab võimekuse üldine vaimne võimekus (general intelligence e g-faktor) vaimsed erivõimed ehk spetsiifilised faktorid (s-faktorid) b) esmaste e primaarsete võimete mudelid. Louis L. Thurstone (1938) Howard Gardneri (1937) multiintelligentsuse teooria c) võimete hierarhilisteks mudeliteks. Raimond Cattell (1965) jaotas üldvõimekuse 2 suhteliselt sõltumatuks faktoriks: muutlikuks intelligentsuseks (fluid intelligence) kristalliseerunud intelligentsuseks (crystallized intelligence) Informatsioonitöötluslikud lähenemised käsitlevad intelligentse käitumise aluseks olevaid protsesse. Robert Sternbergi (1985) intelligentsuse triaadiline teooria, mille järgi on intelligentsusel 3 peamist aspekti: (a) komponendiline aspekt (b) kogemuslik aspekt
järgneb dominiooni vöönd, seejärel impeeriumi hegemoonia piirkond. Lisaks jaotusele anarhilisteks ja hierarhilisteks süsteemideks ning nende vahevariantideks, võib rahvusvahelisi poliitilisi süsteeme eristada polaarsusprinstiibi (oluliste aktorite ehk tegutsejate, st suurriikide arvu) alusel. Kõige lihtsam jaotus on bi-, multi- ja unipolaarsete (monopolaarsete) süsteemide eristamine: 1. Multipolaarsed süsteemid - süsteemis on vähemalt neli-viis olulist aktorit (riiki), vähem olulisi võib olla sadu või isegi rohkem. Tüüpnäiteks on Euroopa (hiljem
annaabi.ee 
