Helikõrgus on tajutav heli omadus, mis seostub tihedalt sageduse kui füüsikalise kategooriaga. Põhiliselt määrab helikõrguse ära sagedus: mida kõrgem sagedus, seda kõrgem heli. Nagu öeldud, võib terava kuulmisega inimene kõrvaga tajuda helisid sagedusvahemikus 20 kuni 20 000 Hz. See vahemik on sõltuv inimese vanusest ning muutub aastatega kitsamaks. Muusikalised heliread kasutavad vaid üht osa kuuldavast sagedusvahemikust, mis ligikaudu piirneb 30 ja 4000 hertsiga. b.) Helikõrgus ja helitugevus Eriti puhastoonide puhul ei sõltu helikõrgus ainuüksi sagedusest. Oluline on ka helitugevus. Helitugevuse mõju –kõrgusele on eri sageduste puhul erinev. Valjemate helide puhul madalate helide kõrgus kahaneb ning kõrgemate helide kõrgus kasvab. Lähemal vaatlusel osutub see järeldus petlikuks. Madala sagedusega heli sagedust tuleb tõsta, selleks et tema valjemaks muutudes helikõrgus püsiks sama
Kui seda piisavalt sageli teha, siis ei taju silm punktide vahepealset kustumist, kuna luminofoor jätkab helendumist veel veidi aega pärast kiire edasiliikumist järgmistele punktidele. Odava kuvasüsteemi üks tunnuseid ongi asjaolu, et pildi värskendamist ekraanil ei õnnestu teha piisavalt sageli, teisiti öeldes ei ole kuvari värskendussagedus (ingl refresh rate) piisavalt kõrge, ja pilt väreleb. Sõna "piisav" tähendus on siin väga individuaalne: mõni on rahul 60 hertsiga (see tähendab, et pilt käiakse elektronkiirega üle 60 korda sekundis), 100 Hz juures tajuvad värelust väga vähesed ja 85 Hz on selline paras vahepealne väärtus, millejuures tavaliselt ei õnnestu kahel inimesel kokku leppida, kas vilgub või ei vilgu. Sellisel juhul tehke vilkumise tuvastamiseks nii: kuvage mingi hele pilt, näiteks tühi lehekülg tekstiredaktoris, ja vaadake seina kuvari kõrval. Silmanurgast näete kohe, kas suur hele pind väreleb või mitte
Protsessori kiirus: kui kasutad Windowsi-põhiseid arvuteid, milles töötab Intel Celeroni, Pentiumi või AMD mikroprotsessorid, ei tohiks protsessori töökiirus muret valmistada, kuna enamiku andmetöötlustoimingutega tulevad toime peaaegu kõik tänapäevased protsessorid. Andmetöötluskiiruse mõõtühik on Megaherts(MHz) / gigaherts(GHz); võrdub vastavalt ühe miljoni või ühe miljardi hertsiga (tsükliga sekundis). (Protsessor, 2010) 6 Mälu (Memory) all mõeldakse tavaliselt tavakasutajale kõige olulisemat – operatiivmälu RAM (Random Access Memory). Operatiivmälus säilitatakse parajasti tööks vajalikke andmeid ning arvuti väljalülitamisel kustuvad kõik seal säilitatud andmed. Mälu mahtu mõõdetakse kilobaitides (kB), megabaitides (MB) ja
Kui seda piisavalt sageli teha, siis ei taju silm punktide vahepealset kustumist, kuna luminofoor jätkab helendumist veel veidi aega pärast kiire edasiliikumist järgmistele punktidele. Odava kuvasüsteemi üks tunnuseid ongi asjaolu, et pildi värskendamist ekraanil ei õnnestu teha piisavalt sageli, teisiti öeldes ei ole kuvari värskendussagedus (refresh rate) piisavalt kõrge, ja pilt väreleb. Sõna “piisav" tähendus on siin väga individuaalne: mõni on rahul 60 hertsiga (see tähendab, et pilt käiakse elektronkiirega üle 60 korda sekundis), 100 Hz juures tajuvad värelust väga vähesed ja 85 Hz on selline paras vahepealne väärtus. Tajutav värelus suurendab silmade väsimist. Värvimonitori elektronkiiretoru sisaldab kolme elektronkahurit, ekraani siseküljel mosaiigi kolmevärvilistest täppidest luminofooriga (R- punane, G- roheline ja B- sinine) ja varimaski (shadow mask) nende vahepeal. Maskis olevad avad (ümmargused või piklikud) lasevad läbi
annaabi.ee 
