Nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist. Oma toimekuse ja usinusega aitasid pietistidest kirikuõpetajad üle saada kiriku Põhjasõja-järgsest madalseisust, samuti nad lähendasid luteri usku rahvale. Elavnes oluliselt kirjanduse väljaandmine. 1739. a ilmus eesti keeles esmakordselt piibli täielik tõlge. Vennastekoguduse liikumine: Pietistlikud ideed jõudsid rahva sekka vennastekoguduse liikumisega e hernhuutlastega, kes propageerisid usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Nad moodustasid omaette kogudusi. Nad asusid võitlusse kõige sellega, mis kiskus tagasi vanadesse kommetesse, tänu neile võõranduti kõrtsidest. Nad kogusid kiiresti omale liitlasi, kuulutajaid. See liikumine oli väga tähtis talurahvale, kuna liikumise sisekorras oli kirjas, et kõik võisid oma arvamust avaldada ja kehtis samaväärsusnõue
millele lõid nad kergesti siinse rahvaga sideme ja võitsid nende usalduse.21 Väidetavalt murdsid hernhuutlased eestlaste ja lätlaste vihavaenu kõikide sakslaste vastu. Algul vihati, pilgati ja teotati ka vennastekoguduse vendi kui sakslasi. Vennad aga suhtusid kohalikku rahvasse ühes nende paganliku ohvrikultusega tõsiselt ning muutsid Jeesuse vereohvrist jutlustades nende meelsust.22 Eelpool kirjutatu soosis põlisrahvusest vennakeste usulis- kultuuriliselt lõimumist hernhuutlastega. Vennastekoguduses toimunud eestlaste ja sakslaste integratsiooni soosis ka asjaolu, et Saksamaalt saabunud hoolekandjad ja hernhuutlastest baltisaksa aadlikud vaatasid vähemalt palvemajades rahvuslikest ja seisusevahedest mööda ning väärtustasid hingehoidliku töö kaudu inimlikku lähedust. Niisugust vaimulikul osadusel 18 R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus, 31. 19 Samas, 33. 20 Villem Reiman. Eesti ajalugu. Tartu 2014, 122. 21 Voldemar Ilja
Vene ülemvõimu algusperioodil. Kolme-nelja nädala jooksul elasid nad kirikumõisas ja pastor õpetas neid vastavalt nende puudujääkidele. Oluline oli lugeda pühakirja ja seda tunda, samuti tunda kirikulaule. Konsistooriumi protokollides on näha, et on drastilised erinevused, on õpetajaid, kes õpetasid lapsi 4-8 nädalat, on õpetajaid, kes rakendasid lapsed tööle. Esmakordne olulisem kokkupuude kirjakultuuriga tekkis talurahval hernhuutlastega seoses. Muudatused talurahvakultuuris algasid 1760.aastatel. Kaks olulisemat mõjufaktorit, esiteks Vene keskvõimu tegevus: Katariina II valitsemine, mis oli mõjutatud valgustusideedest. Liivimaal hakati edendama talurahvaharidust 1765.aasta positiivsete määruste läbi. Ühelt poolt Vene keskvõimu initsiatiiv, teisalt ka Liivimaa konsistooriumi initsiatiivist. Alates 1765.a peale hakati Liivimaal laiemalt asutama talurahvakoole. Asutati terve rida uusi koole
Toimus massiline äratusliikumine. Augsburgi usutunnistusest hernhuutlased ei loobunud ja Baltimaades nad "ametlikust" luteri kirikust organisatsiooniliselt ei eraldunud. Ristimine, armulaud, leer, laulatus ja matused jäid ikka kiriku hooldeks. Kõige tähtsamad olid hernhuutlastele palvetunnid, kus nad võisid end vabalt avaldada, kuigi Piibli suvalist tõlgendamist püüdis kirik eeskirjade abil keelata. Hernhuutlus toetas ja haris talupoegi. Mitmed kooliõpetajad ühinesid hernhuutlastega. Usuvahetus: 1840. aastateni polnud vene õigeusk eesti talurahva hulgas peaaegu üldse levinud. Talurahvarahutused, korduvad viljaikaldused ja nälg vallandasid usuvahetusliku liikumise Liivimaal 1840. aastate keskpaiku, mil luterlusest õigeusku siirdus Lõuna-Eestis ümmarguselt 65 000 inimest. Baltisaksa ringkondadele oli see sügavaks vapustuseks. Tegu oli majanduslikult motiveeritud/poliitilise rahvuslikku laadi mõisnikevastase liikumisega
annaabi.ee 
