I OSA Tehnikad mida olen kasutanud ja kasutan edaspidi on olulise info allajoonimine ning märkmete tegemine. Need aitavad hiljem tähtsamad kohad üles leida ja muuta tekst arusaadavamaks. Tehnika, millest ma varem pole kuulnud ja mida ma varem kasutanud pole on hermeneutiline ring. 1a - Eelnevalt olen kasutanud olulise allajoonimist, lühikokkuvõtte kirjutamist ja jooniste ning mõisteskeemide tegemist. 1b - Juurde õppisin kasutama hermeneutilist ringi mis tundub suhteliselt keeruline. II OSA Teema põhineb maailmamõistmisel. Kas vaatlus on meie jaoks algseim, ülim allikas või mitte. Kui vastus on eitav, siis kust mujalt me saame oma teadmised? Keda uskuda, mida uskuda? I väide: Enamik me arusaamu ei põhine vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel. Argument: Autor viitab igasugustele muudele allikatele, näiteks nagu „The Times“, et kust nemad ammutavad oma teadmised?
Gadameri arvates ei ole hermeneutika ülesanne mitte jagatud tähenduse mõistmine ega ka tõlgendaja ja autori võimalik lähedus nagu interpreteerimist nägi Dilthey. Asi on ratsionaalsem ja väljendub püüdes mõista teise inimese arvamust, pannes end tema positsioonile. Tõlgendamisel, püüdes mõista teist inimest, eeldame, et inimene, kelle teksti loeme ja tõlgendame, on ratsionaalne ja tahab oma seisukohtade kaitseks esitada selles tekstis häid argumente. Võrrelda võiks hermeneutilist tekstitõlgendamist võõra keele õppimisega. Nii nagu keel, mida õpime, mis on osaliselt tuttavlik - sõnad, väljendid aitavad meil koos mõningase grammatikatundmise konstrueerida tähendusi - on ka interpreteeritav tekst samavõrra arusaadav, kuivõrd leiame selles tekstis varasematele teadmistele tuginevat tuttavlikkust. Tuttavlikkus ja võõrus, see kas tekst tundub meile omasena või võõrana, sõltub teksti interpreteerimisel meie tõlgendamise võimest või oskusest
Minu jaoks on see kõige sobivam meetod, sest see hakkab paremini silma ja talletub mällu. Samuti meeldib mulle kasutada erinevaid skeeme, jooniseid ja tabeleid. Süstematiseeritud informatsiooni on palju lihtsam mõista ning vajaliku informatsiooni üles leidmine on lihtsam. Olen kasutanud veel mõttekäikude lihtsustavat ümbersõnastamist, lühikokkuvõtte kirjutamist ja teksti liigendamist alateemadeks. Antud tehnikatest ei ole ma kasutanud hermeneutilist ringi. See tehnika on minu jaoks täiesti uudne. Osa II 1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem Teksti põhiteema seisneb selles, et teadmiste kõige algsemaid allikaid pole olemas. Lähtuvalt eelnevast tekkis autori uurimisprobleem:“ Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, siis kust ammutame oma teadmised?“ 2. Väited 1. Põhiväide „Teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas.“ 2
suhestada ning üldistada,selleks peab õpetaja pakkuma tõsiasju ning mudeleid ja õpilane kasvab teadmiste kaudu. Õppimine kui mõistmine on Platonist ja Augustinusest lähtuv arusaam. Parim mõistmine saavutatakse ise tõsiasju uurides. Õppimine kui määratlemine ja reeglistamine lähtub Kantist. Õppida tuleb põhjendades ning argumenteerides, selleks peab õppija õpitu pädevuses iseseisvalt veenduma seda testides ning hinnanguid andes. Õppimine kui tõlgendamine esindab hermeneutilist arusaama. Uus teadmine suhestatakse olemasoleva tähendushorisondiga. Õppimine on horisontide sulandumine, mille tiomel horisondid ise pidevalt avarduvad. Ehkki õppimise objekt võib kõigile olla üks, on see, mis tõlgendades toimub, isiklik ja unikaalne. Õppimine kui tegevus. Toimingud saavad tegelikkusest pidevat tagasisidet ning sellest õppides inimene üha üritab, katsetab, harjutab, tegutseb. Tuntu ja läbiproovitu proijetseerumisel tundmatule sünnib õppimine.
Hermeneutika oli esialgu religioossete tekstide tõlgendamise õpetus. 1. Tõlgendus ja mõistmine 2. Tekst, keel ( nende rõhutamine, autor kui persoon taandub ) 3. Hermeneutiline ring ( tervikut mõistame osa kaudu, osa terviku kaudu ) Wilhelm Dilthey ( 20. saj algul tekitab uue hermeneutilise laine ) Martin Heidegger ( 1880-1976 ) Hans-Georg Gadamer ( 1900-2002 ) ,,Tõde ja meetod" ( kujundab koolkondlikku hermeneutilist ringi ) Fenomenoloogia ja lugejauurimus ( uurib teaduse sisu ) 1. Lugeja ja tekst 2. Fenomenid ( asjad sellistena, nagu me neid teadvuses tajume ) 3. Retseptsiooniesteetika Edmund Husserl (filoloogiline suund ) Roman Ingarden 33. Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes positivismiga (Sigmund Freud, Jacques Lacan jt). Esialgu ei olnud psühhoanalüüs kirjandusliku suundumusega. Arenes välja psühholoogiast,
sellest, mis on kasvatusteadustes teaduslik, ei olegi nii üheselt mõistetav. Esimeseks võimalikuks ja arvestatavaks asjaoluks on uute käsituste ilmumine seni üldlevinud klassikalise, nn loodusteaduliku teaduskäsituse kõrvale. Seepärast võib tänases kasvatusteaduses kõrvuti positivistlikule empiirilis-analüütilisele paradigmale leida traditsioonilisest teaduskäsitusest erinevat tõlgendavat lähenemisviisi, mis koos kvalitatiivsete uurimismeetoditega tähistab nn fenomenoloogilis- hermeneutilist paradigmat. Oluline koht kasvatusteaduslikus uurimistöös kuulub ka kriitilis- emansipatoorsele paradigmale. Seega oleks ennatlik teaduslikkuse üle otsustamisel lähtuda ainult tavapärastest teaduslikkuse kriteeriumidest. Mõõtmine kui loodusteadusliku tunnetuse olulisemaid erisusi ei ole sellisena kasvatusteadustele alati kohandatav. Seepärast lisandub kirjeldamisele, seletamisele ja prognoosimisele kui teadusliku tunnetuse põhifunktsioonidele sotsiaalteadustes veel mõistmine ja
annaabi.ee 
