Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism: "Eksisteerime ja ei eksisteeri". Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega: Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud – see on talle lihtsalt omistatud. Filosoofi Empedoklese arvates oli nii Parmenidesel kui ka Herakleitosel ühes asjas õigus. Tema arvates tulenes erimeelsus mõlema filosoofi enesestmõistetavast arvamusest, et leidub ainult üks põhiaine. Vesi ei saa ülepea muutuda. Puhas vesi jääb igavesti puhtaks veeks. Seega oli Parmenidesel õigus, et “mitte miski ei muutu”. Samas nõustus Empedokles Herakleitosega, et me peame usaldama seda, mida meie meeled ütlevad. Empedokles jõudis järelduseni, et kujutluse ühest põhiainest peab kõrvale heitma
Thales ütles, et maad kannab vesi. Anaximandros Anaximandros sündis aastal ca. 610 e.Kr ja suri ligikaudu 546 e.Kr. Ta elas Mileetoses ja oli Thalese õpilane. Anaximandros oli esimene teadaolev maailmakaardi koostaja. Anaximandros uskus, et maailm on silindrikujuline nagu trumm, ja et inimesed elavad ja kõnnivad ühel lapikul poolel. Lisaks sellele, et ta koostas esimesena maailmakaardi, kirjutas ta ka esimese filosoofilise teose, mille nimeks sai ,,Loodusest" (Herakleitosel on samanimeline filosoofiline teos). Ta esitas seal raamatus oma bioloogilisi, geograafilisi ja astronoomilisi vaateid. Anaximandros arvas, et kui maad kannab vesi, siis miski peab kandma vett ja seda miskit peab omakorda kandma miski, ja niimoodi kuni lõpmatuseni. Anaximandros lahendas probleemi ideega, et maa ei toetu millelegi. Maa on kosmoses rippuv tahke objekt , mida hoiab paigal tema võrdne kaugus kõigist teistest objektidest.
käesoleva uurimuse teema avamiseks, mida ma omakorda tajun erakordselt komplitseerituna. Plahvatus, nimelt, dilemma per se, näib mulle protsessina, mille sünni- ja surmahetkede vahe on +/- 0. Kultuur ei ole staatiline nähtus. Dünaamikast tuleneb kultuuri polaarne laetus. Rahu sõda. Niivõrd, kui pidev ja ubikviteetne rahu on võimatu, on võimatu ka pidev ja kõikjalolev sõda. Ja nii edasi. Järelikult on kultuur tsükliline. Herakleitosel oli pooleldi õigus. Plahvatus sünnib hetkel, kui ta liitub kultuuritsükliga; ning sureb hetkel, kui ta muutub predetermineerituks, kusjuures kronoloogiliselt võivad need protsessid ühtida või lahkneda emb-kumba pidi. Erinevus tuleneb vaatenurgast, täpsemini vaate suunast. Lotman osutab ajaloolase retrospektiivse töö loomingulisusele, kes peab plahvatustest kiratsevast kultuurikamarast kokku lappima ühtse ajalookäsitluse. Mõneti meenutab see ülesanne J.
Herakleitose mõtlemine sarnanes idamaade mõtlejate omaga. Herakleitos põlgas inimesi, kes ei näe seda, mis ON, seda, millega nad igapäev vahetult kokku puutuvad. Herakleitoselt on meieni säilinud üksnes fragmendid, mille keskseteks terminiteks on 2 logos, kosmos, tarkus (vt. Herakleitose fragmendid). Sõna logos tulenes sõnast legein (tõlkes: korjata kokku) ja tähistas Herakleitosel seda, mis ON. Kosmost mõistis Herakleitos kui loomisprotsesside ja lagunemisprotsesside lõputut vaheldumist. Kosmose protsessi, milles igavik ja aeg on teineteisega lahutamatult seotud, võrdles tulega. Mõistis saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (selle, mis muutumises jääb samaks) ühtsust, milles rõhutas saamist. Lääne filosoofia ajaloos eristatakse Herakleitose ja Parmenidese joont. Parmenides (6. 5. s. e.m.a.) eitas saamist ja tunnistas ainult olemist
annaabi.ee 
