Lauldi ka tantsude saateks ja hällilaulu. Hällilaul on kindla otstarbega üksilaul. Rahvalaulu lauldi kas üksi või mitmekesi. Põhja-Eestis on kiikedel lauldud kahes kooris, esimesed olid ühes kiige otsas laulsid rea ja teised kordasid. Mardilaule lauldi kooris ja ilma kordamata. Käsikivilaule laulis käsikivi keerutaja, mitte aga juuresolijad. Sõbra surma puhul lauldi itke. Palju lauldi ka kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijad kaasa aitasid. Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. Lastele sagedasemad laulud on mängulaulud. Koostatud kirjanduse nimekiri: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia ja http://www.tdl.ee/~anumai/konspektid/eerl.html
*Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelaulu ja kus peigmehe- ning pruudipoolsed kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata. *Endastmõistetavalt lauldi talgutel. *Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki kaasa aitasid. *Laule kasutati ka tantsude saateks. Mängude hulka loeme ka ringmängulaule. * Laulud on ka teekäigul ajaviiteks. * Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. * Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus. * Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on üksilaulud, kus laulja leinameeleolusid väljendades ühtlasi heietab mälestusi kadunust. Ühtlasi on see leinaja kõnelus kadunuga. * Lauluvormis retsiteeriti mitmesugust tõemaagiat (ussi-, hundisõnu vm.) ja arstimissõnu. * Lastelauludest ühed sagedasemad on mängulaulud või mängu alguse liisuvalemid, viimaseid lihtsalt loeti.
laterguse, kus ma laulan. Mängude hulka loeme ka ringmängulaule. Neid lauldi ringmänge mängides. Meil on kaval kassikene, hiirekera Intsukene, püiab hiired põllu pealta, ajab rotid aida pealta, vesihallid vilja seesta, küidud külmasta kambrista. Kass on kaval kargamaie, hiir on vilgas hüppamaie. Sõitke, sääred, pöitke, põlved, laske teeda, labajalad, hüppa, hüppa, hiirekene, karga noppest, kassikene! Laulud on ka teekäigul ajaviiteks. Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus. Aia, äiu emme poega, Tuudu, tuudu tuvi poega, Tammu, tammu taadi poega, Emme heina niitijaks Taadi tamme raiujaks. Ole usin kasva kasin Siis sind noorelt nopitakse, Tanu pähä topitakse. Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on üksilaulud, kus laulja leinameeleolusid väljendades ühtlasi heietab mälestusi kadunust. Ühtlasi on see leinaja kõnelus kadunuga.
Põhjenda. „Kannel” Milliseid lastelaule tead? Põhjenda. Kihelkonnakool Millistel rahvastel esineb veel regivärsilist rahvalaulu? Kas’ke Mis on ettehaarav sisseastumine? Kiigetoon Mis on helletamine? Kilk Mis on kalendrilaulud? Killõ Mis on kiigetoon? Kunileid Mis on pikendatud lõppheli? Laulu- ja mängu selts Mis on refrään? Näited. Napp Missugune on rütm regilaulus? Erandid, põhjenda.
püüdsid üksteist üle trumbata. * Endastmõistetavalt lauldi talgutel. * Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki kaasa aitasid. (Liegajus on eeslaulja rea viimase silbi kaasalaulmine koori poolt) * Laule kasutati ka tantsude saateks. Mängude hulka loeme ka ringmängulaule. * Laulud on ka teekäigul ajaviiteks. * Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. * Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus. * Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on üksilaulud, kus laulja leinameeleolusid väljendades ühtlasi heietab mälestusi kadunust. Ühtlasi on see leinaja kõnelus kadunuga. * Lauluvormis retsiteeriti mitmesugust tõemaagiat (ussi-, hundisõnu vm.) ja arstimissõnu. * Lastelauludest ühed sagedasemad on mängulaulud või mängu alguse liisuvalemid, viimaseid lihtsalt loeti. 6. Rahvalaulik
Linakitkumislaulud olid sarnased lõikuslauludega, neid lauldi põllul käsitsi lina kitkudes. Lõuna-Eestis on välja kujunenud ka uuem siirdevormiline linakitkumislaul, mis meenutab slaavi rahvaviise. Laulule on iseloomulik minoorne laad ja refräänid joeda, aliloo, alamb töö vms. Karjaselaulud saatsid karjatamisega seotud tegevusi, alates karja metsaajamisest hommikul kuni kojutulekuni õhtul. Kesksed on laulud, mida karjus (sageli laps) laulis üksi karjas olles. Laulmine, helletamine (vt p 4.2) ja pillimäng olid ajaviiteks ning aitasid teistega sidet pidada. Inimhäält kuuldes püsis kari rahulikumalt paigal ja hundidki hoidsid eemale. Karja saatjate ja vastuvõtjate laule on jäädvustatud peamiselt Setumaalt. Perenaistel oli kombeks pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja tulekut oodates koplis laulda. Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli `õllõtused'.
annaabi.ee 
