pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult. See ta oligi. Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud. Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid. Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse
lahingutes, mis leidsid aset ratsaväele manöövriteks looduslikult ebasoodsates tingimustes, oli jalameestel õnnestunud rüütlite üle võit saavutada. 15. sajandil hakkas aga jalaväelaste osatähtsus suurenema. Seejuures tuleb rõhutada, et nende seas kasvas järk-järgult palgasõdurite osakaal. Need olid aga professionaalid, kelle oskused täienesid pidevalt ja ühtlasi ka raskeratsaväe vastu võitlemiseks. Jalameeste seas üha suuremat populaarsust võitnud hellebardide kõrval võeti 15. sajandi keskel kasutusele pikkodad e piigid. 45 meetri pikkuste piikidega tihedalt kokku koondunud jalaväeüksus meenutas väliselt turris siili või okassiga, mida rüütlitest raskeratsavägi polnud võimeline enam murdma (Howard 1999, 2425). Teise osa jalaväest moodustasid tulirelvadega varustatud ja pidevalt laskmist harjutanud mehed. Järk-järgult täiustati ka püsse. Kui raudotsaga ammunool võis
rasked ja kohmakad, mis nende laadimise üsna keeruliseks muutis. Hispaanlaste taktika oli kuni 16. sajandi lõpuni üles ehitatud lähivõitlusele, nii et suuremat laskekiirust ei üritatudki saavutada. Kahureid kasutati alles siis, kui vastase laev oli juba lähedal ja seda vallutama asuti. Selleks otstarbeks oli igal galeoonil kompanii jagu sõdureid (meie mõistes merejalavägi), kes jagunesid omakorda 25mehelisteks rühmadeks. Ligikaudu pooled sõduritest olid relvastatud hellebardide või umbes viiemeetriste piikidega, ülejäänud tulirelvade ja ambudega. Lisaks nendele kuulus nn merejalaväe relvastusse mitmesuguseid eksootilisi kaadervärke nagu näiteks bomba– pika varda otsa kinnitatud algeline leegiheitja, mis ühtlasi lennutas metallkuulidest koosnevat nn kartet_i. Kui Hispaania bürokraadid olid galeooni definitsiooni selleks ajaks täpselt paika pannud, siis ülejäänud riikides valitses selles suhtes suur segadus. Galeoonideks kutsuti kõiki sõjalaevu,
1 Kristuse ihu nimel (lad. k.). 187 eksemplar! Hercle'! See on ju meie eilne vürst, narride paavst, meie kellamees, meie ükssilm, meie küürakas, meie lõtistadetegija! Quasimodo!... » See ta oligi. Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud. Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid. Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta
annaabi.ee 
