uue seadme nimeks sai magnetofon. CD-d ja digiheli CD on optiline ketas, mida kasutatakse andmekandjana informatsiooni salvestamiseks. Algselt oli CD välja töötatud ainult helisalvestuseks, kuid hiljem lisati sellele võimalus salvestada muidki andmetüüpe. Seejuures arvestati CD loomisel seda, et erinevalt varasematest vinüülplaatidest suudaks CD perfektselt jäädvustada kogu inimkõrvale kuuldava helispektri. Digitaalse heli algusajad ulatuvad koguni eelmise sajandi kolmekümnendatesse aastatesse. Heli esmateisendajaks numbritesse oli inglane Alex Harvey Reeves, kes tegeles telefoniside arendamisega. Pulse Code Modulationi nimeline algoritm (PCM) teisendab heli pulssideks ehk elektrilisteks tuigeteks ning iga pulss saab vastavalt tugevusele numbrilise väärtuse. Mida rohkem neid pulsse ajaühikus ,,võtta", seda parem on kvaliteet. Reeves täiendas süsteemi ka
müraprobleemiga seadmete täiendamise teel. Joonisel 6 on toodud kahe pneumaatilise kruvikeeraja müra spektrid ja illustreeritud märgatavat müra vähenemist, mis saadakse vaiksema seadme valimisega. Madalasageduslik müra on vähem tüütav ning on paremini talutav kui kõrgageduslik müra. Seetõttu tuleks võimaluse korral valida just seade, mis genereerib madalasageduslikku heli. Näiteks tuleks valida suur, aeglase tööga puhur väikese kiire asemel. Joonis 9. Helispektri analüüs kahe pneumaatilise kruvikeeraja võrdlemisel. (1, lk 614) Kontroll marsruudil Kõrgsageduslik müra on rohkem ühesuunaline kui madalasageduslik ning seega on ta lihtsamalt ohjeldatav ning kõrvale suunatav barjääride abil. Akustilisest materjalist voodriga võib müra vähendada nagu esitatud joonisel 5. Täielik eristamine pole vajalik kõrgsagedusliku müra vältimiseks. Üks sein, kaitsekilp või barjäär, mis on paigutatud müra
sagedust või amplituudi. Sageduste alusel jaotatakse helisid kolmeks: toon, kõla ja müra. Toonile vastab ainult üks võnkesagedus. Kõla on muusikaline heli, millele vastab mitu võnkesagedust, mis kõik on põhisageduse f0 täisarv kordsed ehk ülemtoonid. Müra on heli, millele vastab igasuguse sagedusega ja muutuva intensiivsusega helisid. Räägitakse põhitoonist, teised helid on ülemtoonid. Põhitoon koos ülemtoonidega moodustavad helispektri ehk tämbri. Doppleri efekt. Heli kõrgus oleneb ka sellest, kas allikas liigub vastuvõtja suhtes või ei. Allika lähenemisel on heli kõrgem ja eemaldumisel muutub madalamaks. Seda võib märgata näiteks sireeniga sõitva kiirabi auto möödumisel. Kaasahelisemise põhjuseks on resonants. See seisneb keha võnkeamplituudi suurenemises, kui sundiva jõu sagedus langeb kokku kehale omase omavõnkesagedusega (sagedus, millega
Kui näiteks pillikeele pikkus on l , siis tekib keeles seisulaine pikkusega = 2l/k , kus k = 1, 2, 3, ... Siit on näha, et mida pikem on keel või õhusammas, seda suurem lainepikkus vastab helile. Suuremale lainepikkusele vastab aga väiksem sagedus, seega madalam heli. Saadud valemist paistab ka, et pillikeel võib võnkuda mitme sagedusega samaaegselt. Lisaks põhitoonile (k = 1), esinevad võnkumised, mille korral k > 1. Need on nn. ülemtoonid. Põhitoon koos ülemtoonidega moodustavad helispektri ehk tämbri. Heli tugevus ehk intensiivsus I näitab helilainete energiat, mis ajaühikus kandub läbi pinnaühiku. Intensiivsuse ühikuks on 1 J/(s.m2) = 1 W / m2 . Intensiivsus on seda suurem, mida suurem on võnkeamplituud. Akustikas kasutatakse järgmisi heli mõisteid: a) toon, millele vastab ainult üks võnkesagedus (joonisel on I heli intensiivsus ja f sagedus); I f
annaabi.ee 
