ta öelda suutis. Richardo sai aru, kallistas teda veel tugevamini, suudles siis ning liikus vanemate juurde, et lennukile koos nendega minna. Lahkumine oli raskem kui nad ette kujutanud olid. Kersti tundis end järsku nii üksiku, kurva ja tühjana. Ta nuttis terve kodutee ja ka enne uinumist. September hakkas läbi saama, Kersti oli ärevuses läheneva reisi ja Richardoga kohtumise pärast. Niigi oli raske vaid Richardo pilti arvutiekraanilt näha ja häält kaugel kõrvas helisemas kuulda. Ka Richardo ei jõudnud seda päeva ära oodata, mil Kerstit jälle näeb. Ta oli ka vanematega juba rääkinud, et äkki võib pärast jõule Kerstile külla sõita. Igatsus kahe noore vahel oli meeletu. Oktoobri teisel nädalal hakkas Kersti tasapisi juba vaatama, mis asjad ta reisile kaasa võtab. Ta unistas iga päev, iga öö ja ka hommikuti. Õpetajadki märkasid tema hajevil olekut. Matemaatika õpetaja oli ekooli märkuse kirjutanud, mida ema märkas
laialdasemat levikut. Kõrvuti suurte ja monumentaalsete helitöödega, kus tajume tõelisele geeniusele omast jumalikku hingust, kohtame teisalt küllaltki tavapäraseid võtteid ning kulunud viisikäände. See vastuolu, hingeline lõhestatus avaldus ka Tobiase olemuses. Tabavalt on seda väljendanud J. Luiga: "Kogu Tobiase muusika näib akordi otsimine selle loomu ebakõlale, disharmooniale, mis alati ta hinge pingutas. Ta sisemus on ikka sellepärast helisemas nagu pinguli traadid külma tuule käes. Ta ülihellus teeb teda ülivastuvõtlikuks, tasakaalutuks, ebaobjektiivseks. Ta hingeline hellus tekitas temas suure, tihtigi liialdatud enesetunde. Ta võis väikese haavumise pärast kannatada ja käratseda, et haigeks jäi, võis aga ka kõrgilt arvustajast mööda minna." Ja ometi on R. Tobiase loominguline mõte suunatud kaugustesse ja kõrgustesse. Talle imponeerivad suured helipannood, teravad kontrastid ja monumentaalne väljenduslaad.
Veel on külma ööde põues, härmahalla koidikul, olgugi et päeval õues päike soe kui juunikuul." Kannikene emale Mina, pisikene poju, vaevalt nelja-aastane, tulen aasalt, tulen koju, tõttan vastu emale. Emakene, memmekene, nägin aasal liblikat. Esimene kannikene kasvas säälpool väravat. Kulla-kuku-kallis ema, kannikese panen ma sinu tuppa õilmitsema, memme tuba ehtima. Lõoke Laia sinitaeva all helisemas lõo laul: Liiri-lii, lõõri-lii! Juba vara kevadel näeme lõokest nurmedel. Liiri-lii, lõõri-lii! Hommik-koidust õhtuni lõoke laulab ikka nii: Liiri-lii, lõõri-lii! Armas lõoke, õpeta mindki laulma sinuga: Liiri-lii, lõõri-lii! Siis ma hõiskan samuti hommik-koidust õhtuni: Liiri-lii, lõõri-lii! Päikese ja taeva all ruumi laulda mõlemal: Liiri-lii, lõõri-lii! Pääsukeste tulek Oli jõudnud meie maale jälle kuldne kevade, lilled tõi ta heinamaale,
keel ennast poogna küljest lahti ja hakkab liikuma poognale vastassuunas (liugehõõre on väiksem ). Mingil hetkel saab aga elastsusjõud võrdseks liugehõõrdejõuga ja keel peatub. Hakkab mõjuma seisuhõõrdejõud ja kõik kordub. Keel hakkab edasi tagasi liikuma, võnkuma. · Miks viiuli kõlakasti ei tehta risttahuka kujulist? · Miks keelpille ei mängita keele keskelt, vaid roobi lähedalt? · Helihark õhus helisemas ja siis otsga vastu lauda. Ergastamiseks tehakse ühepalju tööd, aga tulemused on erinevad?! 9.3. Probleeme · Miks basspillidel (tuuba) ei saa mängida nii kiiresti kui sopranpillidel (flööt)? Vihje: heliaistingu tekkimiseks on tarvis, et oleks kuuldav vähemalt üks täisvõnge. · Miks tenorilauljad on lühikesed mehed? Vihje: häälepaelte pikkus on võrdeline karakteristliku pikkusega. · Miks tuleb viiulit häälestada kontsertsaalis
Silmanurgast märkasin ma, käivad sageli märksa enam närvidele kui „esmane“ probleem või käitumine. kuidas Anne aeglaselt (väga aeglaselt) Õpilane ei ole oma tööpaika ära koristanud ja kell on kohe vahetundi helisemas. Õpetaja tuletab Evoke’i parfüümi oma kotti pani. õpilasele meelde, et ta ära koristaks. Õpilane vastab „Hästi, hästi...“, kuid ohkab seda öeldes, Kui ta poleks seda ära pannud, oleksin ma
annaabi.ee 
