Puud haljendavad seal! Tuul teele tervist vastu toob, Siin pilved, tuuled, päikene- nii õnnis olen ma! Kõik vanad tut´vad on, Siin olen nõnda vaene ma Siin olgu suur või väikene- Ja nõnda rikas ka: Kõik vanad sõbrad on. Mu tut´vad kõik on minuga Ja mina nendega Kui mina olin veel väikene mees Üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, Läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind Ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, Tal kitsaks on jäänud maapealne ring Lumehelbeke Tasa,tasa Liugleb aknale Nagu viibiks ta Tasa...tasa... Tasa,tasa, Mõtleks tulles ka: Miks nii tuksud,rind? Tasa,tasa! Tasa,tasa! Rahu otsib sind- Tasa,tasa... Vaesusest tingituna polnud Juhan Liivil oma
Juhan Liiv Helin Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsas on jäänud maapealne ring. Ma leian,et luuletus räägib elutahtest. See, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult. Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Vanemaks saades, kui pilt mängumaalimast ja lapsepõlvest edasi reaalsemaks arenes,
Auhinda hakati välja andma 1965. aastal. Oli keelustatud Nõukogude võimu poolt. Taastati 1984. aastal. Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss. 1965. aastal sai esimesena selle auhinna Debora Vaarandi, "Eesti mullad" Eelmisel aastal sai auhinna Eha Lättemäe "***Kui talvekuu on paratamatu..." Helin Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsas on jäänud maapealne ring. Rändaja Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline. Ennäe! tulukene siiski vilgub viimati. Koputan ja astun sisse -- lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba,
kujutamine. Juhan Liivi elu oli üksildane ja raske. Sellest võiski tuleneda tema luuletuste nukker teema. Terve elu piinas teda raske vaimuhaigus, mis käis peal hooti. Oma tõvest kirjutas ta luuletuses ,,Helin". Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud mu rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Siit võib leida, et mida vanemaks ta sai seda hullemaks läksid haigus hood. Luuletuse lõpp pajatab seda, et uskus, et seesama tõbi tapab ta
Juhan Liivi luule analüüs 1) Helin 2) Isamaale Kui mina olin veel väikene mees, Mina kõnd`sin kurba rada, üks helin mul helises rinna sees. Kurba rada kõnd`sin ma; Muresid mul mitusada – Ja kui mina sirgusin suuremaks, Oh kuis mahajäetud ma! Läks helingi rinna sees kangemaks. Kivi kukkus kivi juurde, Nüüd on see helin pea matnud mind, Jõgi püüdis meresse, Ta alla rusuks on raugenud rind. Koerakutsik ema juurde, Ema juurde – ussike. See helin mu elu ja minu hing, Tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Kuhu lähen mina, vaene?
II Rohkem on stiili. Sõnu muudetud ja kõlakujundid. III Rohkem on sisu. IV Rohkem on sisu. Vähe stiilikujundeid, sõnu ega järjekorda pole muudetud. 8. Kasutab: *Alliteratsiooni: „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“- „koorem kanda“ või „soovide siniranda“ *Epitseuksis: „Tuisk“- „Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää“ *Personifikatsioon: „Tuisk“- „tuisk jookseb“ ja „lumelained“ „Helin“- „helin helises“ja „helingi läks kangemaks“ „Lilled“- „naerateleb päikserind“ „lilled põlevad“ „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“- „täht süttib“ 9. I on kasutatud ristriimi ja meesriimi ...maa A ...kanda B ...ka A ...siniranda B II on kasutatud meesriimi ja libisev riim. Meesriim: mees-sees
annaabi.ee 
