võnkesagedus - alumine kuulmispiir - on u. 16-20 Hz, ülemine kuulmis piir ulatub noortel 20 000 Hz-ni, vanaduses alaneb (isegi 5000 Hz-ni). Suurim kuulmisteravus on inimesel 1000 - 5000 Hz piires, see näitab kohastumist kõnehääles domineerivate helisagedustega ( ~ 300 - 3500 Hz). Inimese kuulmis teravuse uurimiseks kasutatakse kliinilises diagnostikas lihtsaimal juhul erikõrguse ja muudetava tugevusega helisignaale (sosinkõne, helihargiga tekitatud toon). Üksikasjalisemaid andmeid kuulmise kohta võib saada audiomeetri abil. Kui diagnoosiks ei piisa uuritava isiku enda otsustest (kuulen, ei kuule), rakendatakse lisaks elektrofüsioloogilisi jm. uurimis meetodeid. Heliärrituse füsioloogilise toime tugevuse määramiseks kasutatakse detsibellskaalat; 1-kilohertsise sagedusega helide puhul on kuuldelävele vastav helirõhu tase u. 0.2 mikropaskalit,
AKUMEETRIA · kuulmise teravuse määramine kõnega või heliga · nõuded kõnega uurimisel: - ruumis olgu küllaldane vaikus - uurija kaugus uuritavast kuni 6 meetrit - uuritava kõrv uurija poole, vältimaks suult lugemist - ühtlase helitugevusega sosin - läbikuuldavuse vältimiseks kuulmisest välja lülitada vastaspoolne kõrv · kasutatakse sosin-, harilikku- ja valikõnet · kuulmisteravust määratakse meetrites Kõrvahaiguste uurimismeetodid AKUMEETRIA · Helihargiga on võimalik kuulmisteravust määrata sel teel, et võrreldakse terve ja haige kõrva kuulmisvõimet · Helihargikatsud: - Weberi kats - Rinne kats - Schwabachi test - Bingi test Kõrvahaiguste uurimismeetodid TOONAUDIOMEETRIA · uuringul kasutatakse testsignaaliks kindla sagedusega tooni · määratakse antud helisageduse minimaalne kuuldavus detsibellides, mida uuritav kuuleb Kõrvahaiguste uurimismeetodid KÕNEAUDIOMEETRIA · Kõnest arusaamise uurimine
suurusest saab juhtplokk teada auto pöördumisest. Väljundpinge on ligikaudu 2,5V ja vastavalt liikumissuunale see kas suureneb või väheneb. Pöördliikumise andur Pöördliikumise anduriga mõõdetakse auto kere pöördumist ümber oma püsttelje. Andur sarnaneb kahe kokkuehitatud helihargiga. Ülemine helihark on häälestatud 11 kHz võnkesagedusele ja alumine 11,33 kHz võnkesagedusele. Kui helihark ühendatakse vahelduvvooluga mille sagedus on võrdne ülemise helihargi võnkesagedusega (11 kHz), hakkab ülemine hark võnkuma, alumine aga ei.
stiimulile. Üldistamine on seda tõenäolisem, mida suurem on stiimulite vaheline sarnasus. Näiteks õpib koer tingitult reageerima erineva heli kõrgusega heliharkide helinale. Eelmise nähtuse vastandiks on stiimulite eristamine. Stiimuli eristamine (stimulus discrimination) on toimunud, kui esitatavad stiimulid on teineteisest piisavalt erinevad, nii et ühe olemasolu kutsub esile tingitud reaktsiooni, teine aga mitte. Siia sobib jällegi näide helihargiga. Näiteks võib stiimuli üldistamist õpetatud koeral välja kujundada stiimuli eristamise niiviisi, et ta õpib sülge nõristama 500 Hz-se sagedusega helihargi helinale ja mitte nõristama 450 ja 550 Hz-tele helisagedustele. Pavlov leidis, et loomadel saab kujundada eksperimentaalse neuroosi, kui sundida neid eristama stiimuleid, mille vaheline erinevus on nende meeleelundite ja psüühika võimekusega võrreldes liiga väike. Näiteks ei
annaabi.ee 
