lõpetab eksistentsi. Inimesel oli hing, loomal mitte. Descartes arvas, et hing mõjutab keha väga piiratud moel, et töötavad tegelikult omaette. Descartesiga tekkis mehhanistlik mudel, patoloogiale keskendunud lähenemine. Nagu auto remont. Oluliseks peeti aga seda, mis materjalist auto oli. Tekkis arv amus, et ei ole sellist ravimatut haigust, lihtsalt ei ole meil õiget ravimit. 19. sajandi lõpus hakkas tekkima psühhosomaatika. Keha ja vaimu õpetuse meditsiin: Heinroth 1818. Klassikalise psühhosomaatika seitsmik (nt stressist põhj) : maohaavad, soolepõletik, kardiaalne arütmia, astma, kõrgvererõhutõbi, neurotermiidid, hüperpüreodism (kilmnäärmega). Tänapäev al on psühhosomaatikas toodud välja ka sümptomid, nt peavalu, kõhuvalu jms. 20.sajand mehhanistlik mudel. 20.saj lõpp: biopsühhosotsiaalne mudel e tervik. Haigus võib kasvada välja kuskilt psüühikast. Stressi mõiste. Stress kui kohastumuslik nähtus. Kohastumine uute olukordadega
Väärteooriad (degeneratsiooniteooria, kriminaalantropoloogia, frenoloogia) Närvi- ja vaimuhaigused (somaatikud versus psüühikud) Psüühikute juures valitses arusaam, et närviprotsessid ja vaimuhaigused sealt lähtuvalt, on teaduslike meetoditega hõlmamatud, kuni selleni välja, et peeti võimalikuks ka teatavaid metafüüsilisi jõude mängus olevat. Piltlikult öeldes räägiti siis vaimu haigusest. (tuntud psüühik - Johann Heinroth (1773-1843)) Materialistlikel positsioonidel olnuid tuntakse nn somaatikutena (Wilhelm Griesinger (1817-1868), Kaspar Max Brosius (1825-1910)). Materialiste toetasid arenevad loodusteadused Venemaalt näiteks füsioloogide Ivan Setsenovi (1829-1905) ja Ivan Pavlovi (1849-1936) tööd. Esimeselt ilmus 1863. a teos Peaaju refleksid, mis nagu nimigi vihjab, viis vaimuhaiguste küsimuse selgelt närvisüsteemi häirete pinnale. See seltskond niisiis kõneles närvi haigustest
Darwini roll, “vaikuse” periood. Suureks algatajaks ja eestvedajaks oli C. Darwin. 1859 „Liikide tekkimine“ sh peatükk „Instinkt“, „Inimenese põlvnemine ja suguline valik“, “Emotsioonide väljendumine inimestel ja loomadel” (1872). Vaikuse perioodil ei uuritud eraldi loomade käitumist maailmatasandil, sest aktuaalne oli süstemaatika, füsioloogia ja arengubioloogia uurimine ja arendamine. Vaid üksikisikud tegelesid sellega omaette (Huxley, Heinroth, Whitman, Pavlov). Käitumisuuringute murranguline kasv 1930. aastatel, Euroopa ja Ameerika koolkondade panus ja nende koolkondade tuntumad esindajad. Eu: Lorenz ja Tinbergen – alus eu etoloogide koolkonnale, koostöös Frishiga Nobeli preemia meemesilaste tantsu dekodeerimise eest. Am: Watson ja Skinner – Watsoni raamat “Behaviourism” (1924) lõi alused eksperimentaalsele loomapsühholoogiale, loomade õppimisvõime uurimine laborieksperimentide abil.
(kohtlemine) keelatud. 19. sajandil kujunesid välja psühhiaatriaga seotud eetilised küsimused kas nt sundravi või mõnesid diagnoose (hüsteeria) ei saa kuritarvitada. Teaduslik töö psühhiaatrias kujutas endast 19. sajandil eeskätt vaimuhaiguste klassifitseerimise katseid. Sellest omakorda sai alguse diagnoos, ravi jne. Omavahel võitlesid materialistlikud ja vitalistlikud ideed. Viimaseid esindasid nn psüühikud, nt Johann Heinroth (1773-1843). Psüühikute juures valitses arusaam, et närviprotsessid ja vaimuhaigused sealt lähtuvalt, on teaduslike meetoditega hõlmamatud, peeti võimalikuks ka teatavaid metafüüsilisi jõude mängus olevat. Piltlikult öeldes räägiti siis vaimu haigusest. Materialistlikel positsioonidel olnuid tuntakse nn somaatikutena, nt (Wilhelm Griesinger (1817-1868), Kaspar Max Brosius (1825-1910)). Materialiste toetasid arenevad
annaabi.ee 
