Saksa Vogue tegi 2010 aastal teema muusikutest ning lisas atraktiivsete ja ilusate popmuusikute hulka ka tegijaid klassikalisest muusikast. Tegemist ei olnud modellinduse, vaid pigem persoonilugudega. 18. märtsil 2011 debüteeris dirigent Anu Tali New Yorgi ühes kuulsamas kontserdisaalis Lincoln Center's. Orkestritega London Sinfonietta ja Orchestra of the Age of Enlightenment tulid esiettekandele saksa nüüdishelilooja Heiner Goebbelsi teosed "Songs of Wars I Have Seen" ja "Sampler Suite from Surrogate Cities". Anu Talil on Heiner Goebbelsi teostega olnud kokkupuuteid juba varasemalt, nimelt on ta juhatanud tema teoseid viimastel aastatel Ameerikas, Hispaanias ja Inglismaal ning pälvinud kriitikutelt väga sooja vastuvõtu. Kiidusõnu on jaganud Anu Tali kohta ka Heiner Goebbels ise ning helilooja loodab, et koostöö Taliga jätkub ka tulevikus.
Tema loomingus on kirjeldamatu ilu ja tema teoste hulk ulatub üle 50 teose. Robert Wilson on ameerika eksperimentaalse teatri lavastaja ja näitekirjanik, keda on kirjeldanud meedia kui uus ja tavapäratu teatrikunstnik. Tema ulatusliku karjääri jooksul on ta töötanud ka koreograafina, esinejana, maalijana, skulptorina, videokunstnikuna ja heli-valgustehnika disainerina. Ta on tuntud oma koostööpartneriga Philip Glass ja paljude teiste artistitega, sealhulgas Heiner Müller, Lou Reed, Tom Waits ja Lady Gaga. Tõnu Kaljuste on Eesti koori- ja orkestridirigent. Ta on asutanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri, juhatanud mitmeid tunnustatud koore ja orkestreid Euroopas, Austraalias ja Ameerikas ning saanud mitu hinnatud auhinda. Lavastusse kuulusid Arvo Pärdi mitmed tuntud teosed. Üheks nendest oli „Aadama itk“. See on aastal 2009 Arvo Pärdi poolt valminud muusikateos vokaalansamblile, segakoorile ja keelpilliorkestrile
Aga see on algus“).“ Tüür on modernist 21. sajandil selles mõttes, et kogu oma loome jooksul on ta taotlenud terviklust, ühtsust – kuigi ta väljendusvahendid pärinevad eri esteetikatest: Schönbergist lähtuv seeriaprintsiip ja tonaalsed „saared“ ning popmuusika elemendid (eriti rütmikäsitlus). Samuti integreerib ta traagika ja groteski. Hoopis teistsugust suunda, mida vahel nimetatakse kitsamas mõistes „muusikateatriks“ (sks. k. Musiktheater), seostub Heiner Goebbelsi (s. 1952) nimega. Goebbels tegi nooruses kaasa Niinimetatud Vasakradikaalses Puhkpilliorkestris ja kuulus eksperimentaalrocki gruppi. Alates 1990ndate keskpaigast on ta peamiselt tegelnud mittenarratiivsete nö „muusikateatri tükkidega“ (Musiktheater-Stücke), milles tekst, muusika, visuaalne külg, valgus, liikumine, režii on võrdsed komponendid. Ta on teinud ka heli- ja videoinstallatsioone. Vt näiteks Heiner Goebbels paysage avec
Oluline videofilmi kasutamine, see toimub kahel tasandil: ajatu kõrbemaastik ja tänapäeva olustik. Jõululugu kõlab moodsas ameerika tõlkes, tekst on fragmentne, vahele on pikitud vanainglise ja ladinaameerika tekste. Olulisel kohal on vanainglise luuletus „I sing of a maiden“. 15. Ülevaade 1990. aastatest ja 21. sajandi alguse muusikateatrist. Tan Dun, Kaija Saariaho, Thomas Adés, Erkki-Sven Tüür „Wallenberg“ (2001),Heiner Goebbels Endiselt jätkuvad traditsiooniline ja eksperimenteeriv liin.1990ndatel kerkis uue nimena esile inglane Thomas Adès (s. 1971) oma kammerooperiga „Puuder ta näol“, mille tegevus on inspireeritud inglise kõrgseltskonna skandaalidest – Argylli hertsoginnast ja tema lahustusprotsessist 1963. Ooper tragikoomiline, tugevate camp-elementidega ning sealjuures 22
Oedipus (1679) Heinrich von Kleist Der zerbrochene Krug (1803-4). von Platen, August Der romantische Oedipus (1829), naljamäng viies vaatuses. Hugo von Hofmannsthal Ödipus und die Sfinx (1906); André Gide Oedipe (1930) Jean Cocteau La machine infernale (1932); Igor Stravinski Oidipus Rex (1927); Carl Orff Ödipus der Tyrann (1959); Friedrich Dürrenmatt Das Sterben der Pythia (1976); Thomas Stearns Elliott The elder Statesman (1958); Heiner Müller Ödipus Tyrann (1967) jne. Mati Unt Vend Antigone, ema Oidipus (2003). Saksa kultuuriruumi tähtsus: müüt idealismi, romantismi ja folklooriuurimuste jaoks. Võrdlev mütoloogia: James Frazer The golden bough, 13 köidet. F. Nietzsche ja dionüüsoslikkus; müüt ja psühhoanalüüs (Sigmund Freud). Ajalugu ja müüt: Varuse lahing 9 AD, Arminius ja Hermann saksa rahvuse kujunemisel. Rahvusmüüdi kasutamine poliitikas. 5
annaabi.ee 
