Lehtedest toituvad ökosüsteemis ka paljude liblikate röövikud. Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, vitamiini C, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 a. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud
jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage. Kasutamine Kõrvenõges on kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 aasta. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei 5 söö. Lisaks mitmetele taimtoidulistele loomadele, toituvad kõrvenõgeste lehtedest ka paljude liblikate röövikud. Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole
Inglismaale toodi ta XVIII sajandi keskel Ameerikast. Sealt levis ta kiiresti teistesse Euroopa maadesse. Nüüdseks on põldtimut laialt tuntud heintaim peaaegu kogu maailmas. Sagedamini kasvatatakse teda koos punaseõieliste ristikutega. Loomasöödana on põldtimuti väärtus kõrgem ilmselt kõigist teistest meie kõrstaimedest. Seepärast kasvatatakse timutit nii heinamaadel kui ka karjamaadel. Ta sobib loomadele nii haljassöödana kui ka silona ja kuiva heinana. Loomulikult on ta suurepäraseks toiduks ka paljudele metsloomadele. Timut kipub aga sageli ka ühe teise meie heinamaade taimega segamini minema. Selleks taimeks on rebasesaba.võib looduslikes kasvukohtades kohata vähemalt sama sagedasti kui põldtimutit. Eks ole kasvukoha järgi pandud ka nende kahe taime nimed: "aas-" ja "põld-". Mis neil siis vahet on? Kõige lihtsam on endale selgeks teha timuti ja rebasesaba õisiku erinevused. Timutil on see mõnevõrra jäigem
loomadele kahjulik. Turvasmuld- sõltub turba lagunemisest, siis taimel parem toitaineid omastada. Lämmastiku jaotamine suve jooksul, niidul võrdne arv, igal niidukorral anda lämmastiku, karjamaal 3-5 korda. Segu karjamaa ja heinamaa seemned. Paljude heintaimede eluiga segus kasvatamisel on pikem, kui seda liiki puhtalt kasvatades. Seda eriti soomuldadel. Halvema talvekindlusega taimed on segus põsivamad. Enamik heintaime liike on nii karjamaa rohuna kui heinana segudes parema söödavusega, kui samad liigid kooskülvis. On vastupidavamad kahjustustele ja haigustele. Saak stabiilsem vegetatsiooniperioodil ja ka aastate lõikes. Segus täiendavad üksteist loomadel: varustavad loomi mitmekülgse toitainetega, taimed eri nõuetega mulla suhtes kasulik on liblikõielisi ja kõrrelisi koos kasvatada. Liblik- juur sügavas mulla, kõrrelistel juured pindsed- kasutavad üleval aineid. Arvestada et taimed eri nõuetega mulla, niiskuse, rohumaa kasutuslaad
Varred püstised, 20-50 cm kõrged, tugevad, neljakandilised, kantidel karedad harjaskarvad. Kitsad, lineaalsüstjad lehed 4-kaupa ringina ümber varre e. männases. Õied tipmistes rohkeõielistes, pöörisjates õisikutes; valged, 3-4 mm läbimõõdus. Õitseb juunist augustini. Viljaks on 2,5 mm pikkune kaksikpähklike, mis laguneb kaheks osaviljaks. Kasutamine: koos teiste taimedega kasutatav heinana, juurtest on saadud punast värvainet. Värvitaimena eriti tuntud saartel. OJAMÕÕL Nime päritolust: Geum rivale geuo (kr.k.) maitsen hästi; mõõlade risoom lõhnab hästi ning omab ka teatavat maitset; rivale (lad.k.) ojaäärne. Rahvakeeles tuntud karukella nime all, kuid kuna karukellad esinevad meil looduslikult, siis peame kasutama taime õiget nime - ojamõõl. Sugukond roosõielised.
annaabi.ee 
