Himmelstoß aga ei saanud kunagi teada, kes seda temaga teinud oli.. Järgmisena sureb Haie Westhus, kellele sai saatuslikuks selga saadud tabamus. Need mehed, kes ei hukku lahinguväljal on vaimselt siiski ammu juba surnud. Nad pole hulluks läinud vaid tänu sellele, et nad võtavad juhtunut huumoriga, see on ainus viis suutmaks sõdurina jätkata. Peagi saabub aeg, mil Paul saab puhkuseloa ning sõidab koju. Kaks nädalat puhkust ning seejärel peab ta minema Heidelagerisse õppekursustele. Kui Bäumer koju jõuab, saab ta teada, et tema ema on haige. Tema isa ja kõik teised pärivad sõja kohta, kuid Paul ei tahaks sellest üldse rääkida, sest ta teab, et teda ei mõisteta ning inimesed ei saa aru, mida see sõda õigupoolest tähendab. Ainuke, kes midagi ei küsi, on tema ema. Paul tunneb kodus olle ängistust ning ta ei saa kusagil rahu. Ta ei oska isegi omaenda toas enam kuidagi olla
eestlastel täpsemat informatsiooni Waffen-SSi nimetuse ja formeeringute kohta. Teadsime, et need üksused olid formeeritud Saksa armee eliitüksustena noortest elujõulistest meestest tugeva löögijõu ja eeskujuliku relvastusega üksusteks. Kõik välismaalastest formeeritud brigaadid ja diviisid olid allutatud Relva-SSile, vastavalt mingile eeskirjale, mis ei lubanud Saksa armees moodustada sõjaväelisi formeeringuid välismaalastest. Esimene eestlaste eselon saabus Tallinnast Debica Heidelagerisse 6.oktoobrikuu päeval 1942. Need esimesed vabatahtlikud moodustasid hiljem, peale vajalikku väljaõpet pataljoni ,,Narva". Edaspidi järgnesid uued eselonid Eestist. Pataljoni ,,Narva" koosseis oli peale väljaõpet rindele saatmisel umbes tuhat meest. Pataljoni ülem oli kapten Eberhardt, rahvuselt sakslane, eestisõbralik ja lahinguis meeste poolt hinnatud ohvitser. Pataljon allutati rindele minekul Norra vabatahtlikest koosnevale Relva-SS diviisile ja suunati lõunarindele Ukrainasse
Märgati kolme naist. Kuna kummalgi polnud lubatud üle kanali minna hiilisid sõdurid öösel salaja üle jõe, viies kaasa sõdurileiba.Enne minekut jootsid nad Tjadeni täis, sest ta oli neljas, aga naisi ainult kolm. Tõmmu naine õrnutseb Pauliga ning räägib midagi prantsuse keeles, millest Bäumer aru ei saa. Hommikuks hiilitakse märkamatult tagalasse tagasi. Paul sai teate, et võib 17 päevaks puhkusele minna (lisaks 3 päeva sõiduks). Peale puhkust peab ta Heidelagerisse õppekursustele suunduma. Paul läheb sellest ka tõmmule naisele rääkima. Nähes naise ükskõikset reaktsiooni mõistis ta, et õrnutsemise oli ta välja teeninud tunnete asemel leivaga. Järgmisel hommikul saadetakse Paul rongile. Ta läheb koju. Õde tegi ta lemmiksööki kartulikotlette. Ema oli taas vähihaige. Bäumer räägib kõigest palju paremas valguses, kui ta tegelikult läbi elas. Ta ei tahtnud ema veelgi rohkem muretsema panna.
Naised andsid neile riided, mis viimased omale selga panid. Tõmmu naine õrnutses Pauliga ja rääkis talle midagi prantsuse keeles. Mehed said mõne aja pärast kokku ja jätsid naistega hüvasti. Välja minnes nägid nad Tjadenit, sõdurileib kaenlas, naiste poole minemas. Kui Paul järgmine päev kantseleisse kutsuti, teatas kompaniiülem talle, et ta on saanud puhkusloa 17 päevaks ja kolm päeva sõiduks. Kui Paul puhkuselt naaseb, ei läinud ta kohe rindele, vaid ta pidi Heidelagerisse õppekursustele minema. Paul 16 muretses, kas tagasi tulles on tal veel kõik sõbrad alles ja elus. Öösel käisid veel mehed teisel pool kanalit. Paul rääkis ka oma puhkusest tõmmule naisele. Nähes ta reaktsiooni, mis oli ükskõikne mõistis ta, et õrnutsemise oli ta tunnete asemel välja teeninud leivaga. Järgmisel hommikul saatsid Albert ja Kropp Pauli rongipeatusesse. Nad jätsid
annaabi.ee 
