kodanikkond, kes suudab osaleda poliitika kujundamises ning valida endale liidri. 1.3 Heaoluriik ja heaoluühiskond Heaoluriik- lisaks riigi klassikalistele funktsioonidele on see riik võtnud enda kanda ka sotsiaalseid ning majandust reguleerivaid funktsioone. See on riik, mis sekkub aktiivselt majandusse, mis jagab maksupoliitika abil tulusid ümber ning korraldab haridust ja tervishoidu. Majandusliku efektiivsuse kõrvale seatakse siin alati sotsiaalne õiglus. Kuigi algselt peeti riikliku heaolupoliitika ajamisel silmas vaeseid, siis tänapäeval on selle sihtgrupiks saanud keskklass, kes moodustab ühiskonna enamuse. Sellel on kaks tunnust: 1) ressursside kandmine ühest valdkonnast teise ja rikkamatelt ühiskonnaliikideelt vaesematele. 2) Riik võib suunata saadud majandamis- ja maksutulusid kulutada mitmel otstarbel. Heaoluriigi põhimudel: 1) Konservatiiv - korporatiivne heaolumudel: see orienteerub palgatöötajatele.
Heaolutervikusse on kuulunud tugev peretoetuste süsteem, millega on soovitud pere kasvades katta suurenevad kulutused. Sotsiaalse turvalisuse mudel on järginud universaalsuse põhimõtet, avaliku võimu pakutud eelised ja teenused on põhiseadusega tagatud kõigile varanduslikust seisundist sõltumata. Progresseeruv maksusüsteem on oma mehhanismiga taganud avaliku sektori rahastamise. Avaliku võimu elluviidav heaolupoliitika on nõudnud kõrgeid makse ja õigustanud riigi ning kohalike haldusüksuste suure planeerimis- ja haldusbürokraatia ülalpidamist. Näiteks naised osalevad tööturul seda suuremal määral (st. suurema tööturuaktiivsusega, pikema tööaja ja pidevama osalemisega), mida parem on nende haridus ja seega konkurentsivõime tööturul Inimkapitali teooria kohaselt võib hariduse omandamist vaadelda kui investeeringut inimkapitali,
5. arenenud kodanikuühiskond (avaliku-, era- ja kolmanda sektori ühistegevus riigi osalus heoluriigi kujunemisel Paul Spicker, 2000 1. stabiilse majanduskasvu kindlustamine 2. inimõiguste kaitsmine 3. ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamine (ühiskonna tasakaalustatud areng, ebavõrdsuse/tõrjutuse vähendamine, sotsiaalne kaasamine) heaolupoliitika ajalooline taust Inglismaa esimene vaesteseadus 1553 Eristati abivajajate gruppe: - vaestemajad-võimetud (vanad, orvud, kroonilised haiged) - hooldekodud -vigastatud (invaliidid) - parandusmajad -raiskajad (loodrid, hulkurid, joomarid) - Elisabethi valitsemisaja Poor Law (1601) Rahukohtunik määrab igasse kihelkonda ametniku - vaeste järelvaatajad, 1. kes abistaksid neid, kes töötada ei suuda 2. ja aitaksid tööd leida neil, kes tööd teha suudavad.
viimasel ajal räägitud palju, kuid sageli kammitsetuna pooltõdedest ja ste- reotüüpidest. Liiga palju “auru” läheb eliitkoolide paremuse tõestamisele, mis on ju a priori selge. Eliitkoolides õppivate laste arvu silmas pidades pole see üldse Eesti hariduse põhiprobleem. Tähelepanu peaks pälvima hoopis fakt, et vallakoolid, kes põhikooli tulemustes on parimad, jäävad güm- naasiumi tasemel alla nii maakonnakoolidele kui ka suurlinnakoolidele. Taas kord leiab kinnitust meie heaolupoliitika jõuetus mõjutada sotsiaalset ebavõrdsust. Kümned, kui mitte sajad analüüsid on kinnitanud koduse kultuurikapitali mõju laste haridussaavutustele. Järelikult peaks maapiir- kondades, kus vanemate sotsiaalsest klassist tulenevalt on kultuurikapi- tal madalam, kool toimima omamoodi kompensatsioonimehhanismina. Sedasama kodust kultuurikapitali aitaks tõsta ka vanemate tagasitoomine õppimise juurde. Paraku on Eesti elukestvas õppes osalemise näitajad ühed
annaabi.ee 
