VENE KÖÖK Andra Hämäläinen KK11 Sisse juhatus Vene kokakunst on lahutamatu osa vene kultuurist ja ajaloost. Iidsetest aegadest peale on venemaal tuntud hapnemata ja hapendatud taigna valmistamist. Vene rahvusliku köögi omapära ei olenenud mitte üksnes ainetest, millest toitu valmistati, vaid ka erilisest valmistamisviisist hautamisest ja küpsetamisest vene ahjus. Peamised toiduained Teraviljad (tume ja raske täistera rukkileib, jämedast jahust nisuleivad ja kaerapuder on vene köögi põhitooted); Kapsas (hapukapsas- värskelt, hapendatult); Kartul; Punapeet; Seened; Hapupiim (paljudes vormides, kodujuustu, ahjujuustu); Rõõsk koor (kasutatakse palju joogina); Hapukoor (hädavajalik toiduaine); Või; Veiseliha; Ulukiliha (võimalusel jänesed, hirved)
Juurvilju süüakse toorelt, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Juurviljadest valmistatakse suupisteid (sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid. Juba ammustest aegadest alates on venelaste menüüs tähtis osa vedelatel toitudel - suppidel. Isegi praegu on vene lõuna - ükskõik kas rikas või vaene - mõeldamatu ilma supita. Vene rahvusliku köögi omapära ei olene mitte üksnes ainetest, millest toitu valmistatakse, vaid ka erilisest valmistamisviisist hautamisest ja küpsetamisest vene ahjus. Vene ahjus valmistatakse toitu savi- või malmpottides ja roog saab haududa seal tasapisi, sest temperatuur alaneb järkjärgult. Tuntumad rahvustoidud Seenesalat, kapsaleherullid, pealinnasalat ehk Olivier salat, puljongid, uhhaad, hapukapsasupid, borsid, seljankad, rassolnikud, külm kaljasupp, hautatud liharoad, strooganovid, kotletid, biifsteegid, pudrud, sõrnikud, vareenikud, baabad, pashad, pelmeenid, pliinid, kulits, kisselid, kompotid. Tavad
Juurvilju söödi toorelt, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Juurviljadest valmistati suupisteid (sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid. Vedelad soojad toidud olid venemaal kasutusel juba ammustel aegadel: alguses uhhaa, värskekapsa- ja hapukapsasupp, leemed, tummid, rokk, hiljem borš ja rassolnik, seejärel seljanka. Vene rahvusliku köögi omapära ei olenenud mitte üksnes ainetest, millest toitu valmistati, vaid ka erilisest valmistamisviisist – hautamisest ja küpsetamisest vene ahjus. Vene ahjus valmistati toitu savi- või malmpottides ja roog sai haududa seal tasapisi, sest temperatuur alanes järkjärgult. XVIII sajandil hakkas vene kööki mõjutama Lääne-Euroopa kokakunst, alguses saksa, seejärel hollandi, hiljem prantsuse kokanduse mõjud. Euroopa eeskujul võeti kasutusele pliit koos kõigi oma kastrulite, praepannide ja vahukulpidega. Vene toidulaud täienes võileibade, salatite, pasteetide ja puljongitega,
kurke. Juurvilju söödi toorelt, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Juurviljadest valmistati suupisteid (sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid. Vedelad soojad toidud olid venemaal kasutusel juba ammustel aegadel: alguses uhhaa, värskekapsa ja hapukapsasupp, leemed, tummid, rokk, hiljem bors ja rassolnik, seejärel seljanka. Vene rahvusliku köögi omapära ei olenenud mitte üksnes ainetest, millest toitu valmistati, vaid ka erilisest valmistamisviisist hautamisest ja küpsetamisest vene ahjus. Vene ahjus valmistati toitu savi või malmpottides ja roog sai haududa seal tasapisi, sest temperatuur alanes järkjärgult. Koos ristiusu levikuga jagunes vene köök kaheks: paastuaegne ja igapäevane toit. Paastuaja range järgimine viis rohkearvuliste jahu, juurvilja, seene ja kalatoitude tekkimiseni. Paastu ajal ei tohtinud süüa liha ega piimatoite, mune ja suhkrut, range paast keelas isegi kala söömise. Paastu lõppedes saabusid pidupäevad
annaabi.ee 
