Matused matmine Matmine Matusetalitus toimub haual, kabelis, kirikus, lahkunu kodus või selleks ettevalmistatud kohas. Surnute ümbermatmist võib teha erandjuhtudel linnavalitsuse loal, kooskõlastatud tervisekaitsetalitusega. Matus vormistatakse pärast seda, kui matja on esitanud surmatunnistuse, näidanud hauaplatsil hauakoha ja tasunud tellitud teenuste eest. Matmist takistavate hauakivide ja muude hauarajatiste ajutine kõrvale tõstmine ja taaspaigaldamine toimub matja kulul. Haua kaevamine toimub kalmistu töötaja korraldamisel. Muldasängitamine ja hauakääpa kujundamine toimub kalmistu töötaja osavõtul. Pühapäeval, esmaspäeval ja riiklikel pühadel matusetalitusi üldjuhul ei korraldata. Matmine toimub kirstuga. Tuhastatud põrmu võib matta (ka kirstuhauda) urniga või ilma selleta
aastal nii kehvaks, et oli sunnitud järgnenud eluaastad haigevoodis veetma. Lähedaste abiga pani ta paberile oma mälestusteraamatud "Lava võlus" ja "Rambivalgus süttib". Aastal 1961 pälvis ta Pro Finlandia medali, mis oli tänuks ja tunnustuseks talle Soome teatrikunstile osutatud teenete eest. Samal aastal sai ta ka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Liina Reiman suri 11. septembril 1961, tema põrm toodi kodumaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule, Raimund Kulli hauakoha kõrvale 2. juunil 1980. Mitmel aastal oli Liina õpetajaks Helsingi teatrikoolis ning näitlejate suvekursustel. https://arhiiv.err.ee/vaata/paikesekummardaja-liina-reiman
pisteti mõlemast küljest odaga läbi. Siiski ei hukkunud ta mitte lahingus, nagu see sai osaks Lembitule, vaid jõudis enne surma teha testamendi ja pärandada kogu oma vara Riia kirikule. Seetõttu on Enn Tarvel pidanud võimalikuks, et Kaupo võis elada ka järgmise päevani. Kaupot olevat kibedalt leinanud kristlaste väe juhid: Dünamünde abt Lippe Bernhard ja Orlamünde krahv Albert koos kõigi oma kaaslastega. Kaupo maeti Kubeselesse. Tema arvatava hauakoha juurde Krimulda lähedal on püstitatud ka mälestuskivi. Kokkuvõte Kaupot on Henriku kroonikas mainitud paarikümnel korral, seega on ta enim mainitud kohalik tegelane, ületades näiteks Lembitu maininguid neljakordselt. Kaupo oli Turaida vanem ja on arvatud, et ta ristiti esimese olulisema liivlaste ülikuna umbes 1191, tema ristijaks peetakse aga Theoderichi. Tegelikult pole sellele viitavat aga kuigi palju,
lisanditeta; 4) luid ei purustata, kogutakse kokku ja viiakse looma elupaika. TROFEEJAHT – trofee omamine = mõju selle olendi väe üle. Kõige rohkem on kasutust leidnud loomade pead ja pea osad: sarved, kihvad ja pealuud. VÄEGE SEOTUD ESEMED – mingi väe omandamiseks tuli vanasti omandada teatud esemed, kusjuures mingi eseme omandamine iseenesest ei tarvitsenud veel väge anda. Veevägi – allika, kose, hauakoha. Pinuvägi. Tulevägi – äike , kulu. Sepapajavägi. Inimeste ja puude suhe. Hingepuud eesti kultuuris Puudega on seotud inimesed ise, matusekombestikud (ristipuud, kuused matustel). Hiied olid vanadele eestlastele pühad paigad. Puud, kui jumalad (puust kuju tegemine). Puudele on ka ohverdatud (kui kõht valutas, rebiti särgi küljest valutavat kohta puudutav riideriba ja seoti see puu külge). Hingepuu – puus usuti olevat üks inimese hingedest. Tihti istutati inimesele
annaabi.ee 
