Ta ümbritseb algul idulast ja seejärel vililast ning sisaldab lootevett. Loode ujub selles vedelikus, mis kaitseb teda kuivamise ja põrutuste eest. Lootekoti punktsiooni teel saadakse lootevett, milles sisalduvate rakkude järgi saavad arstid varakult kindlaks teha loote geneetilisi haigusi.( D. Burnie.Inimkeha. Koolibri, 2002. Lk 138) Kõldkestal ehk koorionil on oluline osa kasvava loote toitumises. Sõrmjad koorionihatud moodustavad osa platsentast . Hattudes on lähestikku ema ja loote vereringe , nii et ained saavad tungida ühest vereringest teise. Kooriohatu biopsia seisneb koorionirakkude uurimises loote geneetiliste haiguste avastamiseks ning seda uuringut saab teha juba kaheksandal rasedusnädalal. Kusekott ehk allantois on kõige välimine lootekest ning sellest areneb välja nabaväät, mis ühendab loodet ja platsentat. Lootevälisteks organiteks võib veel lugeda nabavääti ja plantsentat.
maost peensoolde tulnud happelise toidumassi. Nõre sisaldab mitmesuguseid ensüüme, mis lõhustavad süsivesikuid, valke ja rasvu. Rasvad hakkavad põhiliselt lõhustuma alles seal. Lipaas on ensüüm, mis lagundab seedekulglas rasvu väiksemateks imenduvateks molekulideks. Nõrel on ka ensüümid. Toitainete imendumine on nende lühustumisel tekkinud lihtsamate molekulide tungimine läbi peensoole seina vereringesse. Igasse soolehattu siseneb veresoon, mis hargeb võrgustikuks. Hattudes on ka väikesed lümfisooned (imenduvad rasvade koostisosad). Lümf on läbipaistev kehavedelik, mis voolab lümfisoontes. Lümf moodustub verest ja seguneb hiljem verega. Pärast imendumist on sel piimjas värvus, sest selles on palju rasvade lõhustumissaadusi. Erituselundid on neerud, kopsud, soolestik ja nahk. Neerud osalevad vedelate jääkide eemaldamises organismist. Neerud reguleerivad ka vee, mineraalsoolade ja mitmete teiste ainete sisaldust veres
ega saa sel viisil imenduda. Nende imendumine sõltub mitsellide moodustumisest. Sapphappe abil koonduvad soolevalendikus vabad rasvhapped ja monoglütseriidid iseeneslikult mitsellieks. Seejuures mängib võtmerolli sapivedeliku üks peamine koostisosa letsitiin. Mitsellide moodustamine on oluline, sest see muudab lipiidide osad vees emulgeeruvateks. Sel moel on võimalik rasvhappete ja monoglütseriidide imendumine läbi soole limaskesta epiteelrakkude hattudes olevate pooride, mis on ümbritsetud hüdrofiilse orientatsiooniga struktuuridest. (Drackley 2000) 8 3. LIPIIDIDE SEEDE JA ABSORPTSIOON LIITMAOLISTEL LOOMADEL Lipiidide seeduvus on mäletsejalistel tavaliselt madalam kui mittemäletsejatel, kuid see-eest on selle toimumiseks rohkem võimalusi. (Drackley 2000) 3.1. Lipiidide seede ja imendumine eesmaos Vats on esimene koht, kus toimub mäletsejatel liitlipiidide hüdrolüüs
Nende juuresolekul aktiveerub lipolüüs. · Sapihapped emulgeerivad rasva · Sapihapete abil toimub rasvhapete imendumine organismi. Kõhunäärme e. pankrease tähtsus seedeprotsessis · Trüpsaiin lõhustab valke · Amülaas lõhustab süsivesikuid · Lipaas põhiline sooletraktis rasvu lõhustav ferment. Seedimine peen- ja jämesooles. Seedimine peensooles. Peensooles toimub seedimine peensoole hattudes. hattudega. Kui toit satub soolestikku, hakkavad hatud liikuma nad liiguvad erinevatel aegadel. Süsivesikud monosahhariidide kujul verre, rasvad-glütseoriin lahustub ise, rasvhapped imenduvad lümfi. Valgud, rasvad, süsivesikud jõuavad maksa. Vitamiinid, mineraalained. Kõik mis üle jääb, lähevad üle jämesoolde. Võib imenduda vett, süsivesikud. Seedimine jämesooles. Põhiliselt lõpeb toidu seedimine peensooles. Jämesoole limaskesta
Piima- ja lihadieet ning paast vähendavad rooja hulka. Väljaheide e. roe koosneb põhiliselt seedimata jääkidest, baktermassist ja veest. II Toitainete imendumine Seedimisega viib organism toitained enda jaoks sobivasse olekusse. Selleks, et organism saaks neid kasutada, peavad toitained sattuma vereringesse, mis toimetab need erinevatesse elunditesse. Igasse peensoole hattu siseneb veresoon, mis hargneb seal võrgustikuks. Peale veresoonte on hattudes ka väikesed lümfisooned. Lümf on läbipaistev,, värvuseta kehavedelik, mis voolab lümfisoontes.Lümf moodustub verest ja seguneb hiljem verega, aga ei sisalda punaliblesid. . Lümfisoontesse imenduvad rasvade lõhustumissaadused. Seedimisjärgselt on lümf piimjas, sest sisaldab ohtralt rasvatilgakesi. Teised toitained - vees lahustunud süsivesikute ja valkude koostisosad - imenduvad verre. Põhiliselt imenduvad toitained peensoole algusosas, kus neid on kõige rohkem
kindlustab tema suur pind, mis palju kordi ületab keha pindala. Imendumine kujutab endast keerulist füsioloogilist protsessi, millest võtavad osa difusioon, filtratsioon ja osmoos. Kuid nende füüsikalis-keemiliste protsessidega imendumine ei piirdu. Soole epiteel pole mitte üksnes poolläbilaskev membraan, vaid täidab ka sekretoorset funktsiooni, s.t. kindlustab ühe aine valikulise imendumise ja piirab teiste imendumist. Imendumisel on suur tähtsus hattude liikumisel. Hattudes asuvate silelihaste kontraktsioonide ja lõõgastumiste tagajärjel hatu valendik kord laieneb, kord aheneb. Laienemisel imenduvad toitainete lahused soolestikust hattu, ahenemisel surutakse need lümfisoontesse. Valgud lõhustatakse seedetraktis amonihapeteni ja sellisel kujul lähevad nad verre. Pärast imendumist satuvad aminohapped värativeeni kaudu maksa. Taimsetest valkudest omastatakse 70-80%, loomsetest valkudest 95- 99%.
Tüümuses tekivad looteeas rakud, mis kanduvad lümfoidsetesse organitesse ja panevad alguse antikehasid tootvate plasmarakkude tekkele. Peyeri naastud. Peensoole limaskesta päriskiht koosneb põhiliselt kohevast sidekoest, milles leidub plasmarakke, eosinofiile ja lümfisõlmi. Peensoole algusosas on lümfisõlmi vähe, niudesooles suureneb nende arv märgatavalt. Paiguti moodustavad nad seal suuri kogumeid – Peyeri naaste. Limaskesta hattudes on päriskiht rikkalikult varustatud verekapillaaride ja keskse lümfisoonega. Jämesoole epiteeli päriskihis on rohkesti lümfoidse koe kogumeid, eriti rohkesti on neid umbsoole ussripikus, mis on otsekui mingi lümfaatiline elund, mistõttu nimetatakse teda mõnikord “soolemandliks”. 3. Limaskestadega assotseeruv lümfoidne süsteem ja selle roll immuunsüsteemis. IgA-l mingi keskne osa Limaskestadega assotsieeruv immuunsüsteem kuulub adaptiivse immuunsuse hulka. Ta tagab
annaabi.ee 
